Vahel tuleb tuju endal midagi kirjutada. See on üks minu katsetus. Tundub, et žanr on lihtsalt absurd.

Arved ärkas, pesi hambad, pani kohvivee keema ja vaatas aknast välja. Ilm oli hall ja vesine. Tähendab, tuleb kindlasti mantel ülikonna peale panna ja vihmavari kaasa võtta. Ta pani kohvi tõmbama ja lontis trepikotta, et postkastist ajalehed võtta. 

Kohvi juues sirvis Arved maakonnalehte. Nagu tavaliselt alustas ta surmakuulutustest ja kaastundeavaldustest. Silma jäi üks teade. „Lahkus meie kallis abikaasa, isa ja vanaisa Peeter Puura. Ärasaatmine laupäeval 12. oktoobril kell 12 Rohuneeme kabelis,“ luges ta. Laupäeva osas olid tal küll teised plaanid olnud, aga need tuleb nüüd ümber teha. Sel nädalal on see tal siis juba teine matus.

Arved heitis pilgu kellale ja tõusis. Tänane talitus algas juba kell 10 ning kuna talle ei meeldinud kiirustada, tuli hakata valmistuma. Ta tõusis, läks vannituppa ja vaatas end luitunud peeglist. Habe on vaja ära ajada. Arved lasi sortsu habemevahtu peo peale, hõõrus selle mööda nägu laiali ja võttis žileti. Aeglaste tõmmetega tegi ta näo habemetüükast puhtaks, pesi vahu maha, kuivatas ja piserdas peale mõne piisa kölnivett. Ta ei tahtnud leinajana lõhnata nagu mõni sirelipõõsas, aga tagasihoidlik muskaadi hõng lisas tema meelest väärikust.

Riidekapi ees ei pidanud ta kaua mõtlema, valge särgi ja ülikonnapüksid oli ta eile juba ära pressinud ning need läksid käiku. Ega polekski muud valida olnud, sest ülikondi oligi tal ainult üks. Seegi oli oma kolmkümmend aastat vana, aga kuna Arved hoidis oma asju hoolikalt, ei paistnud väärikas iga välja. Lõige oli pisut ajale jalgu jäänud, aga sellest mees ei hoolinud. Ta teadis, et näeb soliidne välja, sest tal on sirge rüht ja erinevalt paljudest teistest omaealistest temal keskkohast ei pitsita.

Ülikond seljas, hakkas Arved lipsu valima. Neid oli tal rohkem, oma paarkümmend erinevat. Kõik tumedates toonides. Ta valis musta kaelasideme, millele andsid pisut värvi õrnad oranžilt kumavad vahtralehed, just sobiv tänasesse oktoobriilma. 

Arved istus voodile ja tõmbas selle alt kingad. Need olid eile viksitud ja läikima löödud. Polnud häbi selliseid kanda. Kingad jalas, viskas mees pilgu peeglisse. Ta jäi rahule. Nüüd veel varnast mantel ja kaabu haarata, koridorinurgast vihmavari, ja ta oli valmis. Buss läheb välja 9.15, sellega jõuab ta parasjagu nii kenasti, et jääb aega kabeli juures rahulikult ringi vaadata. Pealegi ei meeldinud talle mitte kusagile tormata viimasel minutil, matusele seda enam.

Buss oli peaaegu tühi. Need, kes kesklinna tööle sõidavad, lähevad ju enamasti varasemate bussidega. Arved istus akna alla ja vaatas välja. Inimesed tõttasid kiirustades mööda tänavat, vihma tibutas, paljudel olid kapuutsid pähe tõmmatud, keegi ei vaadanud eriti ringi. Kõik olid kuhugi teel. Inimesed tänaval ei mõtle ilmselt, et kellegi jaoks on see kõik juba lõppenud, ei pea enam ringi sebima, kiirustama, muretsema.

Arvedi meel muutus nostalgiliseks. Ta hakkas mõtlema, et ei teagi täpselt mitme inimese peiedel ta on elu jooksul käinud. Esimest korda pidi Arved matusele minema alles vahetult peale ülikooli lõppu, kui suri ta vanaema. See oli ränk, sest see oli esimene nii lähedane kokkupuude surmaga. Vanaema oli olnud Arvedi päikesekiir, kelle juures sai iga kord sooja nii keha kui ka hing. Nii palju, kui mees mäletas põles memme köögis alati pliidi all tuli ja ahjus küpsesid pirukad. Lihapirukad, moosipirukad, kapsapirukad, porgandipirukad. Vanaema juurde ööseks jäädes oli neil komme, et kui memm luges poisile unejuttu, siis sellel ajal tohtis ta ära süüa kolm pirukat ega pidanud pärast enam hambaid pesema. Hambaid pesti korralikult enne hommikusööki ja enne õhtust unejuttu. See oli nende saladus. 

Arvedi lemmikud olid lihapirukad. Isegi kui ta juba ülikoolis käis ning vanaema tervis oli nõrgem, ei lahkunud ta oma hea haldja juurest mitte kunagi kotikese lihapirukateta. Mmm … Arved tundis isegi praegu nende ahvatlevat aroomi ja maitset. Vanaema surm kurvastas teda väga ning ärasaatmine oli valus. Alles siis, kui peielauda istuti ja esimese käiguna lihapirukaid ja puljongit pakuti, tundis Arved pisut lohutust. Ta vohmis järjest nii palju pirukaid, et praad enam sisse ei mahtunudki. Aga vähemalt hingel oli kergem hakanud.

Ta ohkas meenutuste peale ja tõusis, sest eemalt paistsid juba kalmistu väravad. Buss peatus ja ta väljus. Vihm oli õnneks järele jäänud ning vihmavarju ei läinud vaja. Arved jalutas kabelite poole, paremale jäi väike ja vasemale suurem. Mõlema juures olid peielised juba kogunenud, seistes väikestes salgakestes pärjad või lilleõied käes, kes pühkis silmi, kes vaatas mõtlikult kaugusesse. Jagati käepigistusi ja embusi, juteldi poolihääli. 

Arved seisatas. Kumba kabelisse ta peaks õigupoolest minema. Ta ei olnud lahkunuga lähedane ega tundnud leinajatest nähtavasti õieti kedagi. Väikese kabeli juures oli vähem inimesi. Suurema kabeli ümber seisis veidi rohkem rahvast. Arved arvas, et ta ei eksi, kui läheb vasakule. Ta peatus uksest pisut eemal ja vaatles kogunevaid inimesi. Musta kübara ja pika mantliga vanaproua oli ilmselt lesk. Ta seisis taskurätt pihus, tema ümber olid keskealised paarid, arvatavasti lapsed oma kaasadega. Aeg-ajalt võttis pikkade punaste juustega naine kübaraga daami käe ja pigistas seda õrnalt. Kõigil olid näod tõsised.

Eemal oli seltskond vanemaid mehi, ilmselt endised kolleegid või klassivennad. Nad vestlesid vaikselt ja väljapeetult. Meeste lähedal seisis salgake Arvedi vanuseid pensionieas inimesi, nemad ei rääkinud midagi, igaüks paistis mõtlevat oma mõtteid. Aeg-ajalt vaadati kella. Rahvast tuli veel juurde, aga ei läinudki enam kaua, kui lugeja ilmus uksele ja palus omastel, sugulastel ja sõpradel sisse astuda.

Siseneti vaikse rüsinaga, avaldati lahkunule viimast austust, perekonnale kaastunnet ja istuti käratult pinkidele. Igale ühele jagati laululehed. „Mati Põld, 14.02.1938-5.10.2020,“ luges Arved. Tseremoonia algas ja viiulihelid täitsid ruumi. Vaimulik kõneles. Ta rääkis, kuidas Mati oli siia ilma sündinud seitsmelapselise pere noorima pojana, lapsena talutööd teinud, peale sõda linna tädi juurde läinud, kooliõpetajaks õppinud, perekonna loonud, töötanud kaua aega pedagoogina ning hiljem abikaasaga koos õnnelikku pensionipõlve pidanud. Arved mõtles, kui hea, et inimese elu sedasi järelehüüdes kokku võetakse, nii kuuleb mõndagi, mis seni teadmata. Lauldi, viiul mängis uuesti, vaimulik rääkis veel Mati austusväärsest elust ja siis oligi tseremoonia läbi.

Üks keskealine pikka kasvu mees palus matuselisi peielauda, mis oli üles seatud mõni kilomeeter eemal asuvasse söögikohta. Arved vaatas ringi, kas leiab häid inimesi, kelle autoga see teekond ette võtta, sest bussiga oli pisut tüütu. Ta astus ühe Volkswageni juures seisva pensionäripaari poole ja küsis, kas nende autos leiduks koht. Vanapaar oligi vaid kahekesi ja lubas Arvedi tagaistmele. Sõidu ajal küsis hallipäine proua, kuidas ta Matit tundis. Arved ütles, et oli olnud tema õpilane juba mitu head aastakümmet tagasi. Lisas veel, et Mati oli olnud eriline pedagoog. Hallpea noogutas ja ütles, et jah, tema vend oli laste seas armastatud, väga paljud õpilastest saatsid talle veel aastaid peale lõpetamist sünnipäeva- ja uusaasta kaarte ning Matil olid need kõik ühes vanas saapakarbis senini tallel. Ehk on seal mõni teie omagi, pakkus ta välja. 

Peielauda tuli kokku oma poolsada inimest. Kui kõik olid istet võtnud, avati viinapudelid ja tõsteti klaasid Mati mälestuseks. Arved tundis, kuidas külm juga mööda kõri alla vuhises ja ühe jutiga kergelt pähe lõi. Tema kõht korises, sest hommikune eine oli koosnenud ainult kohvist. Teenindajad kandisd sisse prae. Arved oli pettunud. Aga pirukad ja puljong? Mis imelik peielaud see on, kus alustatakse praega. Kuid tal ei jäänud muud üle, kui olukorraga leppida. 

Kui praad oli söödud, siis tõusis lesk. Ta tänas kõiki, kes kohale tulid ja rääkis loo, kuidas nemad Matiga kohtusid. Nad olid mõlemad ühes väikeses koolis esimest aastat õpetajad ning armusid ülepeakaela nääripeol. Jaanipäeval olid neil juba sõrmused sõrmes. Naine meenutas, milline tore mees tema abikaasa oli, kuidas ta hoidis oma kahte poega ja armastas lapselapsi. Võeti teine pits ja ruumi sigines justkui rohkem suminat. Kahvlid kõlksusid, suud matsusid. Siis tõusis üks ümara näoga härra ja kõlistas noaga vastu klaasi. Saabus vaikus. Härra rääkis, kuidas Mati oli olnud tema hea sõber viiskümmend aastat, meenutas, kuidas nad koos laulukooris laulsid ja korda kolm Tallinnas laulupeolgi ära käisid, rongkäigus marssisid ja laulukaare all isamaalisi laule esitasid. Et Mati polnud ainult naisemees ja töömees, vaid ka laulumees ja naljamees. Selle auks tõsteti kolmas pits ja jutuvada muutus valjemaks. Siit-sealt kostis isegi vaikset naeru. 

Arved asus külmlaua kallale. See oli õnneks uhke – heeringas, lõhe, lihalõigud, singirullid, täidetud munad, marineeritud seened, hapukurk. Ta tõstis peaaegu igalt vaagnalt endale midagi ette ja pakkus oma mõlemal käel istuvatele daamidelegi. Daamid olid taldriku täitmisega pisut tagasihoidlikumad. Kuna üks nendest oli ilma kaaslaseta, pöördus Arved tema poole. Ta tutvustas end kui Mati endist õpilast ja uuris, kuidas on kena proua nimi. Saanud teada, et see on Veronika, küsis ta, kes Mati Veronikale oli. Daam oli jutukas ja Arved sai teada, et Mati oli tema onupoeg, kellega nad küll väga sageli ei kohtunud, aga kui sugulastega kokku saadi, venisid olemised tavaliselt varahommikuni. Muidugi mitte enam viimastel aastatel, kui paljudel juba üksjagu vanust turjal. Daam kurtis, et enam ei jaksa kesköönigi üleval olla, rääkimata kukest ja koidust. Arved uuris, millega Veronika tegeleb ja naine rääkis talle oma tööst lasteaednikuna väikeses aedlinnas, abielust ja mehest, kes nüüd enam palju ei liigu ning jättis seetõttu peiedelegi tulemata, kolmest lapsest ja hulgast lapselapselapsest. 

Arvedist oli saanud aastate jooksul hea küsija ja hea kuulaja. Ta teadis hästi, et kui sa ei taha, et sinult midagi küsitakse, siis tunne teise vastu huvi, vaata jutustajale silma ja kuula, nooguta, imesta ja kiida takka. Ja alati leidub üks küsimus veel, mida jutu jätkuks pärida.

Lauas öeldi veel paar head sõna Mati mälestuseks ja tõsteti klaase. Arved silmitses leske, kes istus ja vaatas aknast välja. Justnagu viibiks natuke kaugemal, kui see ruum siin. Aeg-ajalt pühkis silmi ja ohkas. Arved kahetses vahel, et tema abielus ei olnud, aga praegu tänas ta õnne, et tal naist ei ole. Nii ei saa temast vähemalt leinavat leske.

Toodi kohvi ja kringlit ning inimesed hakkasid vaikselt lahkuma. Arved oli viimaste hulgas, sest ta võttis juurde nii kohvi kui ka kringlit. Ise ta ju küpsetaja ei olnud, nii et tuli võimalust kasutada. 

Kui ta viimaks tõusis ja minema hakkas, pidas ta viisakaks lese juurest läbi käia ja veelkord kaastunnet avaldada. Kohe tema järel tuli proua Veronika. Arved kummardus lese poole ja ütles, et tal on kahju, et Matit enam pole. Naine tänas ja vaatas meest tähelepanelikumalt kui kabelis. Ta ütles, et nemad vist pole varem kohtunud. Huvitav, et Matil oli selliseid tuttavaid, keda tema ei teadnud. Veronika kuulis seda ja ütles: „Aga Marge, Arved on ju Mati õpilane. Sa ju tead, et Mati oli oma õpilaste iidol ja vaata kui tore, et on nende hulgas ka neid, kes ei pea paljuks oma õpetajat viimsele teekonnale saatma tulla. Arved kummardas kergelt, soovis head päeva ja lahkus. „Nii kena mees, see Mati õpilane. Väga viisakas. Küll temaga oli meeldiv vestelda,“ kostusid Arvedi kõrvu veel Veronika sõnad. 

Kuna mehe kõht oli väga täis, otsustas ta mõne peatusevahe jalutada. Ta mõtiskles, kui erinev on inimeste elu. Kuidas mõnel läheb hästi, mõnest peetakse lugu ja teist ei austata karvavõrdki. Paistis, et Marge oli Matit tõesti armastanud. Mitte nagu too naine, kelle mehe matusel oli Arved käinud kaks nädalat tagasi. Too naine oli juba enne magustoitu Arvedi juurde tulnud, tema kõrvale toolile istunud ja küsinud, miks tema kadunud abikaasa ei olnud niivõrd soliidset sõpra nendele koju toonud ja tutvustanud. Et võib-olla astub Arved mõnel õhtul läbi ja jutustab, kuidas tema abikaasaga tutvus, jagab mälestusi, aitab muredest üle saada, et nad võivad ühiselt võib-olla isegi kohvikusse minna ja pitsikese juua. Ikka selleks, et kadunukese mälestust kalliks pidada. Arved ei hakanud midagi lubama, rääkis ebamääraselt kiiretest aegadest, aga kui ta minema asutas ja lesk pakkus talle kaasa kotitäie pirukaid, võttis ta need tänutundega vastu. 

Koju jõudes pani Arved mantli ja kaabu nagisse ning võttis viisakad riided seljast. Enne kui ta ülikonna riidepuule asetas, õngitses ta selle taskust laululehe ja pani kummutisahtlisse, kus oli ees juba suur kuhi sarnaseid. Enne sahtli sulgemist luges ta veel korra viimase lehe pealt nime ja mõtles, et kuigi tema peielauas pirukaid ei pakutud, oli Mati Põld olnud tore mees. 

Foto: DALL·E by OpenAI