Tina Bakeri „Puhasta mind patust“ on selline põnevik, kus saab kohe alguses teada, et raamatus tegutseb koristaja Maria, kes mitte ainult ei korista mustust, vaid koristab ära ka mõned inimesed. Sellised, kes teisi ebaõiglaselt kohtlevad. Vähemalt tema meelest.
Kes põnevikke palju lugenud, siis sellele just suuri üllatusi ei ole. Marial on keeruline minevik, mille eest ta on põgenenud Londonisse. Seal tuleb iga päev tööd rabada, et endal hinge sees hoida. Peret ja sõpru tal ei ole, aga on paar klienti kellega on tekkinud lähedasemad suhted. Jupphaaval olevikus ja minevikus jutustades, tuleb välja, miks mõni laip juurde tekib ja mille eest Maria põgeneb.
Muide, tänusõnades ütleb kirjanik, et tema isa oli Aknapesijate Föderatsiooni liige ja ema juhtivtolmueemaldaja kummipaelavabrikus. Ja et nemad vennaga töötasid vanemate kõrval nii aknaid pestes kui põrandaid pühkides. Seega pole imestada, et peategelane just koristaja on.
On ju natuke imelik, kuidas raamatut lugedes hakkad kaasa tundma inimesele, kes teeb üsna tumedaid tegusid. Ja nagu tahaks, et tal läheks hästi. Järelikult on kirjanik suutnud ta inimlikuks ja mõistetavaks kirjutada.
Igatahes ajaviiteks võib seda raamatut lugeda küll. Lugu on soravalt kirjutatud ja lugemine edenes täitsa ruttu. Natuke huumorit on ka siia-sinna pikitud.
Toitu välja jagades sosistas Elsie Mariale: „Tead ju, mida öeldakse, et tee mehe südamesse käib kõhu kaudu. Ei käi ta midagi.“ Tõstnud kartulid kolmele taldrikule, tegi ta põgusa pausi. „See käib otsejoones läbi rinnakorvi ühe neetud suure kirkaga.“
Tina Baker
Ühinenud Ajakirjad
384 lk