Tahtsin juba mõnda aega Clare Mackintoshi „Pantvangi“ lugeda, aga ei olnud ette võtnud. Küllap ootasin parimat aega, mis saabuski eile, kui lendasin Londonist Barbadosele. Oleks Sidneysse lennanud, nagu raamatus juhtub, siis oleks muidugi veel ägedam olnud.
Aga lugeda lennu ajal raamatut, mille tegevus toimub kaaperdatud lennukis, oli väga äge ja andis olemisele kohe teise fiilingu. Eriti veenvalt mõjusid kohad, kus kirjeldati erinevaid lendamisega seotud hirme või lennuki elu-olu, näiteks seda, kuidas erinevad inimtüübid suhtuvad lennukis istmete alla laskmisesse.
Sisukokkuvõte hästi lühidalt: Mina on stjuardess esimesel väga haibitud otselennul Londonist Sidneysse. Ühel hetkel saab ta tundmatult reisijalt kirja, et kas Mina aitab lennuki kaaperdamisele kaasa või tema tütrega juhtub midagi väga halba. Viieaastane tütar Sophia on samal ajal Londonis oma isa Adamiga, kes maadleb ühe oma suure deemoniga. Nii see lugu siis vaheldumisi lennukist Mina pilgu läbi ja Londonist Adami pilgu läbi räägitakse. Vahepalaks lennureisijate mõtted ja meenutused, et miks just nemad sellele lennule sattusid ning neist keegi pole seal juhuslikult
Selles loos on tegelikult hästi palju kihte – on action lennukis, on eriline laps Sophia (väga usutavalt on kirjeldatud tema eripärasid ning on hästi selgeks tehtud, miks ta mingit moodi käitub ja mis tema peas toimub), on oma eesmärgile pühendunud veendunud aktivistid, on kiiva kiskunud abielu, on pöördeid mitmes suunas.
Soovitan lugeda!
Clare Mackitosh
410 lk