Kunagi võtsin igavusest riiulist Agatha Christie esimese raamatu … ja langesin kohe tema lõksu.
Kui Kellerteater tõi lavale Christie näidendi „Hiirelõks“, teadsin kohe, et pean seda nägema. See sai vaadatud jaanuaris ja mulle meeldis. Teatrijuht Vahur Keller tuletas ühtlasi meelde, et Londonis jookseb etendus juba 72. aastat.
Kuna Londoni reis seisis ees, tekkis mõte seal teatrisse minna ja valitud sai muidugi „Hiirelõks“. See oli elamus! Kogu atmosfäär oli lihtsalt nii äge. Tooliridade vahed olid minimaalsed, mantlit pidi süles hoidma, aga see üldse ei häirinud. Olin lihtsalt nii õnnelik, et sain nii legendaarset etendust n-ö originaalis vaadata. Kavaleht on ka väga stiilne – spetsiaalse järjekorranumbriga, mis templina sisse löödi ning sisaldas ka palju ajalugu ja põnevaid fakte.
Näiteks sain teada, et üks rekvisiit laval on algusest peale, ehk siis 25. novembrist 1952, olnud sama – see on kaminasimsil seisev kell. Etenduses on roll ka raadiol, kus uudistes teatatakse, et Londonis on toime pandud mõrv ning selle teksti luges kunagi sisse näitleja Deryck Guyler, kelle esituses kõlab uudis ka tänapäeval.
Sisult on näidend klassikaline mõrvamüsteerium. Tegevus toimub Londoni lähedal külalistemajas. Lugu algab uudistega hiljuti toimunud mõrvast Londonis. Peagi saabub külalistemajja mitu külalist, kes jäävad lumetormi tõttu lõksu ning nad ei saa välismaailmaga ühendust. Kui üks külaline tapetakse, on selge, et mõrvar peab olema üks majas viibijatest. Christie stiilile omaselt on iga tegelane ühel hetkel kahtlusalune ning kõik kahtlusalused ja mõrvar on põhimõtteliselt algusest peale laval.
Kui võrrelda Kellerteatri ja St Martin´si lavastusi siis need on veidike erinevad. Kellerteatri oma on tõsisem, St Martin´sis võetakse asja suurema lustiga ja seal on üksjagu huumorit. Eestlaste lavakujundus on modernsem, inglaste oma on ehtne inglise külalistemaja koos pehmete diivanite, kamina ja õdusa elutoaga. Nõustun siinkohal täiesti Vahur Kelleriga, kes ütles ühes intervjuus nii: „Tegin seda rohkem põnevamaks, põnevikumaks. Sinna on pisut sisse kirjutatud salonglikku komöödiat, on tunda sellist briti stiili – nad armastavad, teevad nalja, ilutsevad pisut. Ma võtsin seda oluliselt vähemaks, et meil ta on eelkõige ikka pingeline põnevuslugu.“
Kumb stiil rohkem meeldib, eks see on juba maitseasi.
Ma ei usu, et Agatha Christie oskas uneski näha, et tema näidendist saab Briti teatriajaloo kõige kauem mängukavas olnud etendus ja seda mängitakse vahetpidamata kuus korda nädalas. Mulle nii meeldib, et maailmas on veel asju, mis on püsinud nii kaua peaaegu muutumatud.
Muide, Varrakult on ilmunud Agatha Christie kogumik „Kesktalvised mõrvad“ ja üks jutt selles kannab nime „Kolm pimedat hiirt“. Just selle loo põhjal ongi „Hiirelõks“ kirjutatud. Nii et kes loo sisu ei tea, võib seda lugeda. Ja kui Kellerteater veel „Hiirelõksu“ mängib, siis soovitan kindlasti vaatama minna, ja muidugi soovitan St Martin´si The Mousetrap´i. Aga kui vaatate, siis ärge kellelegi reetke, kes on mõrvar.
