Kui mingi teema ise justkui ellu trügib, siis ju peab sellel mingi põhjus olema. Viimased kaks raamatut, mida lugesin olid palverännakust. Eelmisel nädalal läksin raamatukokku, et lugemist võtta, aga mul polnud välja vaadatud, mida lugeda tahaks. Aega ka polnud, et väga palju riiuleid uurida. Läksin lihtsalt ja tõmbasin välja esimese raamatu, mille välimus kõnetas. Ja mis ma siis näen – jälle raamat, mille on kirjutanud naine, kes matkas 1600 km Pacific Crest Trailil See on USA matkarada, mis ulatub Mehhikost Kanadasse, läbides California, Oregoni ja Washingtoni osariike.

Raamatu autor Cheryl Srayed matkas seal üksi 1995. aastal, kui ta oli 26-aastane. Raamat „Metsik“ ilmus aga alles 2012. aastal. Ju oli vaja seedida seda kõike, mida ta seal koges. Eesti keeles andis raamatu 2014. aastal välja Varrak.

Hea raamat on. Selles jookseb paralleelselt Cheryli matka teekonna lugu ja see lugu, miks ta üldse sinna matkama läks. Nagu arvata võite, siis ei olnud see mingi rõõmus põhjus. Selles loos on asju, mis mulle natuke mõistetamatuks jäid, aga see näitab vaid, et inimesed on erinevad ja teevad erinevatel põhjustel erinevaid asju. Lugu on hästi jutustatud. Mul tuli küll silme ette pilt matkarajast, loodusest, kohatud loomadest ja inimestest (kes enamasti olid heatahtlikud), üksinduses veedetud õhtutest, villis jalgadest ja söögiisust, mis tekib, kui oled pidanud päevade kaupa kuiva matkatoitu sööma.

Arvestades matkaraamatute kontsentratsiooni, mis on minu teele sattunud võrreldes kõikide varasemate raamatutega, siis on see väga suur. Ja mul on tulnud tahtmine matkama minna. Küll mitte palverännakule või mingile eriliselt ekstreemsele rajale. Esialgu tahaks lihtsalt seljakoti ja telgi võtta ja kolm-neli päeva kuskil Eestis matkata. Natuke väljakutseid võiks ka olla, aga mitte liiga palju.