Raamatu kaanel tutvustatakse seda kui armastusromaani. Minul aga ei tekkinud lugedes tunnet, et loen armastusromaani. Pigem on see ühe naise lugu, kellel on minevikust painav saladus, kes pole suutnud täita enda suurt unistust ja kes tunneb nagu elu oleks jäänud elamata.
Lugu jutustatakse minevikus ja olevikus. 1984. aastal on Bessie 16-aastane, armunud ja suurte ootustega. Olevikus on ta 53-aastane, abielus ja kahe lapse ema, aga ta pole eluga rahul.
Mulle meeldis rohkem mineviku osa, sest tolleaegse Bessie mõtted, tunded ja teod olid arusaadavamad. 80. aastate õhkkonda oli ka päris hästi edasi antud. Kasvõi sellega, kui Bessie vend Philip talle sünnipäevaks säärised kinkis.
Oleviku Bessie’st ma ei saanud päris hästi aru. Vist sellepärast, et mulle läks kaduma, mis täpselt Bessie ja tema abikaasa Mario vahel on. Sellepärast ma ei saa ka päriselt nõustuda, et see on armastusromaan. Põgusalt oli küll juttu, kuidas Bessie ja Mario kohtusid, aga nendevahelist keemiat, kirge või tõmmet ma ei tajunud. Oleks tahtnud rohkem teada, kuidas nad armusid ja mis tundid ja emotsioone see nende tekitas.
Raamat oli tegelikult kergelt loetav ja ajaviiteks sobib küll. Seal oli mitmeid tegelasi, kellel loos oma osa – Bessie vanemad ja vend, tema kooliaegne parim sõbranna Michelle ja Bessie ja Mario täiskasvanud lapsed. Oli ka mitmeid huvitavaid kõrvalteemasid. Näiteks vaesus ja rikkus.
Kui tahta, siis võib pärast iga raamatu lugemist ju ka filosoofilisi küsimusi tõstatada. Näiteks, et kuidas niiiiii suure armastuse puhul nagu Bessie’l ja Mariol justkui oli, saab niiiiii kaua küllaltki olulist saladust pidada. Ja veel nii, et see mõjutab märgatavalt suhteid mitmete teiste lähedastega. Ning iseenesest on ju päris huvitav mõelda, et mida ise teeks, kui ise aastaid mõnda olulist asja varjaks või kui mõne kaua hoitud saladuse teada saaks.
Amanda Powse
Kirjastus Pegasus , 320 lk