Kuigi suvitusromaani sari on minu pilku köitnud juba varem, siis see oli minu esimene suvitusromaan. Sari on silma jäänud kaanepiltide ja nimega – sõna suvitusromaan loob juba ise mõnusa tunde, sest kellele siis ei meeldiks suvitada ja samal ajal raamatuid lugeda.
„Lugemislaager“ ongi täpselt selline ühe suvepäeva lugemine. Tegelasi parasjagu ja sündmuspaik idülliline. Stsenaarium on klassika – ühes kindlas kohas saab kokku teatud hulk võõraid, kes pole tingimata täpselt sellised nagu välja paistavad. Siis juhtub midagi kriminaalset, asja hakatakse uurima ja kahtlus langeb korraks kõigile, sest kõikide laagris osalejate kaugemast ja lähemast minevikust hakkavad välja ujuma igasugused juhtumid, mis neid just parimas valguses ei näita.
Peategelane Miia on kolme lapsega üksikema ja läheb laagrisse, et natukenegi lastest puhata ja tegeleda oma meelistegevuse lugemisega. Lugemisest ei tule aga suurt midagi välja, sest Miia püüab koos teise laagris osaleja Joeliga jälile saada, kes teiste asju näppab. Uurimiseks tuleb appi võtta jutuajamised, kuuldu analüüs ja sotsiaalmeedia. Klassika on seegi, et vahepeal tuleb neil ka teineteist kahtlustada.
Võib-olla lugu ise jäi pisut naiivseks ja lihtsakoeliseks, sest ma ootasin natuke kriminaalsemat sisu. Selline asjade näppamine nagu raamatus toimus ei tundu teab mis suure kuriteona, aga võib-olla olen ära rikutud igasuguste puhkuste, sanatooriumite ja ära lõigatud saarte krimilugudega, kus üks või mitu inimest seltskonnast ikka maha tapetakse.
„Lugemislaager“ on kerge ja sujuv lugemine ja randa kaasa võtmiseks sobib kindlasti. Ja pärast lugemist sobib see oma suvise kaanepildiga ka suvekodusse aksessuaariks. Aga lisaks suvel lugemisele oleks minu meelest sama ideaalne lugeda seda näiteks novembris, kui maa on must ja uus jaanipäev tundub mägede taga, sest sellest loost saab suvetunde kätte.
Ja see on ka väga tore, et Eestis on kirjanikke nagu Ketlin Priilinn, kes üpris tihedalt raamatuid avaldavad, Kasvõi sellepärast tasub juba lugeda, et meie oma kirjanik on vaeva näinud, loo välja mõelnud ja see on raamatuks vormitud.
Ketlin Priilinn
Kirjastus Hea Lugu, 216 lk