Oi, kuidas see raamat mulle meeldis. Juba esimene lause oli hea: Vera Wong Zhuzhu, kuuskümmend aastat vana, on siga, aga tegelikult oleks ta pidanud sündima kukena.
Veral peab ühte päevi näinud teemaja San Franciscos. Kahjuks ei käi seal eriti kliente, küll aga leiab Vera ühel hommikul oma teemajast surnud mehe, Marshall Cheni. Tuleb välja, et Marshall ei olnud väga tore inimene. Tema surma oli põhjust soovida paljudel, keda mees oli jõhkralt haneks tõmmanud ja halvasti käituma ajendanud, aga kes tegelikult on temast palju toredamad inimesed.
Kuna Vera politseijõududesse eriti ei usu, püüab ta ise mõrva lahendada. Tal on neli peamist kahtlusalust, kelle minevikku ja iseloomu asub Vera tasapisi lahti muukima. Ja sealt koorub välja igasuguseid asju.
Mulle väga meeldis peategelane Vera. Kange naine, kes hindab traditsioone ja kellel on raudne tahe. Ta ärkab igal hommikul nagu raudpolt väga vara ja teeb ära oma jalutusringi ja teised kindlad rutiinid. Tal on terav pilk ja ta ütleb asju otse välja ega keeruta. Nagu raamatus öeldakse: Vera on alati uskunud, et elu oleks palju lihtsam, kui kõik lihtsalt ütleksid, mida nad arvavad, selle asemel, et käia nagu kass ümber palava pudru.
Samas on tal endal ka parajad vimkad küljes. Näiteks pani ta oma teemaja nimeks Vera Wangi Maailmakuulus Teemaja, kuigi ta ise on Wong (Vera Wang on aga ju maailmakuulus moekunstnik) ning vahel vaatab ta isegi seadusesilmale läbi sõrmede jättes politseile mõndagi rääkimata.
Vera oskab imeliselt teed keeta ja Aasia toitu valmistada. Toidu- ja maitseelamuste kirjeldused on lihtsalt võrratud ja panevad suu vett jooksma. Selle kohta öeldakse raamatus: Kõik on nõus, et Vera kokakunst pole siit maailmast ja et Veraga kohtumine on olnud figuurile väga halb.
Toredad karakterid on ka kõik teised peamised tegelased ehk siis Vera neli kahtlusalust. Kõigist on võimalik aru saada ja neile kaasa elada. Kohe üldse ei tahaks, et keegi neist osutub mõrvariks.
Raamatu puhul on tore, et selle kaudu saab tuttavamaks Aasia kultuuriga. Näiteks sellega, millise austusega on seal läbi aegade vanematesse inimestesse suhtutud. Ja kuidas vanemad peavad seda enesestmõistetavaks, et suunavad paljuski laste eluteed. Tegelikult topivad oma nina nende ellu ehk isegi liiga ohtralt. Vera näiteks saadab pidevalt erinevate õpetustega sõnumeid oma edukat karjääri tegevale pojale. Aga see kõik on kirjutatud muhedalt ja paraja irooniaga, mis teeb kogu loo väga mõnusaks. Raamatus on ka väga head kirjeldused nii eelpool mainitud toitudest kui ka näiteks teemajast, mille atmosfäär mulle ikka väga elavalt silme ette kerkis.
Kui oled palju lugenud, siis muutuvad raamatud kohati halliks massiks. „Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele“ tõuseb minu jaoks sellest massist kahtlemata kõrgemale. Sellel on omapärane ja lennukas stiil, huvitavad tegelased ning põnev süžee. Mulle meeldib väga ka kaanekujundus, sest minu pilku köidab kohe, kui on kokku pandud valge, punane ja sinine.
Kindlasti soovitan!
Suur aitäh kirjastus Hea Lugu raamatu eest!
Vera Wongi isiklik nõuanne mõrvaritele
Kirjastus Hea Lugu, 336 lk