Romaan „Madude maa“ on järg raamatule „Õnnesaar“. Mõlemas loos tegutsevad ajakirjanik Ronja, politseiuurijad Anton ja Oona ning samu tegelasi on teisigi. Kuid kuna juhtumid, mida uuritakse, on erinevad, võib neid vabalt ka eraldi lugeda.
„Madude maa“ algab sellega, et Lauttasaari lähedalt kaljuselt saarelt leitakse noore naisterahva laip. Tuleb välja, et ta on mürgitatud strühniiniga. Mõne aja pärast tapetakse samamoodi teinegi noor naine. Uurimise niidid jooksevad lõpuks mitmekümne aasta tagusesse minevikku.
See raamat oli sama hästi kirjutatud kui esimene osa. Kergelt loetav, mõnusad kirjeldused, tempokas tegevus, mis vaheldus mineviku ja oleviku vahel. Mulle meeldis, et nendes lugudes ei tegeleta ainult mõrvade uurimisega, vaid päris suur osa on ka tegelaste omavahelistel suhetepuntral, mis on mitmetel põhjustel kohati vägagi sassi läinud.
„Madude maas“ meeldiski inimsuhte pool mulle rohkem kui mõrvalugu. Aimasin mingil hetkel lõpplahendust ette, aga see tundus mulle natuke liiga ebatõenäoline. Ei suuda uskuda, et päriselt võiks keegi sellisel põhjusel ja sellisel moel kättemaksu kavandada (mitte et ma üldse päris mõrvu väga ette kujutaks😊) Aga raamatus oli nagu natuke liiga keeruline asjade käik. Suhtepuntrad see-eest hargnesid vägagi loogilisel moel.
Kindlasti soovitan nendele, kellele meeldivad krimilood, kus on natuke rohkem süvitsi mindud ka tegelaste eraeluga.
Jällegi oli väga tore, et sain seda raamatut lugeda puhkusel Soome saarestikus, mis tõi raamatu miljöö põhimõtteliselt n-ö koju kätte.
Aitäh kirjastus Hea Lugu raamatu eest!
Eeva Louko
Kirjastus Hea Lugu, 352 lk