Vahel tuleb tuju endal midagi kirjutada. See on üks minu katsetus. Tundub, et žanr on lihtsalt absurd.

Neli naist astusid kino uksest välja ja jäid üksteisele küsivalt otsa vaatama. Oli teisipäeva õhtu, kell oli pisut kaheksa läbi ning kellelgi polnud plaani, mida edasi teha. 

Inge vaatas oma kaaslasi. Suurt isu ju polnud seekord nende seltsis aega veeta, sest naisteõhtud kiskusid vahel liiga tüütuks. Jutud mehest, lastest, mõnikord ka tööst, olid igavad ning meenutused ühisest keskkooliajast kolmkümmend aastat tagasi olid juba sada korda leierdatud. Aga vahel oli siiski kasulik lasta ajul kuulata mittemidagiütlevaid jutte ja keerulistest mõttekäikudest puhata. Pealegi elas ta juba viis aastat Eestist eemal ning polnud just palju õhtuid, mille ta pidi koos endiste klassiõdedega veetma. Ainult kord aastas, juulikuu viimasel nädalal nad ju saidki kokku. Pealegi võis mõnikord sõkalde hulka ka terasid sattuda. „Mis te arvate, kui läheks kuhugi edasi? Kuskile, kus on mõnus sumin ja kus saaks võtta mõne veini või kokteili,“ pakkus Inge. 

Kümne minuti pärast sädistasid daamid ümber laua. Kui kõigil olid joogid tellitud, saabus korraks vaikus. Baarileti kohal rippus telesarja reklaamplakat, mille veripunane kiri lubas paljastada kõik salapäraste naeratuste ja blondide kiharate varjus peituvad mustad saladused. Inge heitis pilgu plakatile ja võttis lonksu punast veini. „Mis te siis arvate sellest filmist? Kas ei olnud imelik, et sel naisel õnnestus nii pikalt oma kuritegu varjata? Mulle tundus, et politsei oli tehtud lollimaks kui ta tegelikult on.“

Lemme mühatas ja kehitas õlgu. „Teate, ma arvan, et väga palju kuritegusid on jäänud lahendamata, sest politsei ongi loll. Tegelikult on nad laisad ka. Neid üldse ei huvita, kas pätt saadakse kätte või mitte. Suures plaanis ei muutu sellest ju midagi. Kedagi lahti ei lasta, kui kurjategijaid kätte ei saa. Mendid tiksuvad ikka oma pehmetel toolidel edasi.“ Lemme võttis suure ampsu šokolaadikooki ja jätkas samal ajal mugides. „Kui mu naaber kirjutas musta markeriga minu postkasti peale, et siin elab loll lehm, siis ei teinud politsei mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi. Nad ei tulnud isegi naabrit üle kuulama. Ütlesid, et võtku ma puhastusvahend ja nühkigu kiri maha. Kujutate ette? Ainult raamatutes ja filmides on mingi taibukas eradetektiiv või hea politseinik. Päriselt selliseid ei ole. Lihtsalt ei ole.“ Lemme pani klaasi lauale nii jõulise liigutusega, et jook pritsis laias kaares üle serva.

Erika vangutas pead ja kohendas prille. „Issand Lemme, see oligi ju film, seal oleks sinu jutu järgi pidanud siis just taibukas võmm olema, aga polnud ju,“ naeris ta. „Tegelikult muidugi ei ole nii, et politseis töötavad lollid ja laisad. Mul on üks tuttav mõrvarühmas. Sa ei kujuta ette, kui metsikut tööd nende osakonnas tehakse. Ilgelt palju materjali tuleb üles kaevata, et üldse mingitki niidiotsa leida. Nad loevad kilode kaupa igavaid aruandeid, tuhnivad arhiivides ja netis. Ega see pole päris nii, et lähed kuhugi sündmuskohale ja leiad kohe sigaretituhka või mudase jalajälje või tõmbad ninaga õhku ja saad aru, et oo see on ju Chanel nr 5. Ainult lollid pätid saadakse kergelt kätte, sest targad teavad, kuidas oma jälgi peita.“ Ta tõstis veiniklaasi huultele, jõi väikese sõõmu ja keerutas klaasi saledate sõrmede vahel. „No vaadake ise, huulepulga jälg on klaasil kohe näha. Kui kuskilt mõrvapaigalt selline leitakse, siis ilmselt saaks sellelt DNA-d ning poleks kuigi keeruline kindlaks teha, kes sellest jõi. Igatahes, naised, kui lähete kedagi maha lööma, siis ärge huuli värvige. Või veel parem, ärge oma ohvriga enne klaasikest jooge.“ Erika muigas, kergitas elegantselt klaasi ja võttis väikese lonksu.

Rutt niheles ja tõmbas käega läbi pikkade lahtiste juuste. „Miks sa nii hullu juttu ajad? Selliseid vägivaldseid mõtteid ei tohi üldse mõelda. Need jäävad universumisse hõljuma ja kunagi ei tea, kuidas need sinuni tagasi jõuavad.“

Lemme rehmas Ruti poole käega ja pani käed vaheliti rinnale „Universum ja soovid, mis hõljuvad. Mida sa sokid? Hoopis sihuke jutt kõlab natuke hullu moodi. Mina küll mingisse mõttejõusse ei usu.“ Ta rüüpas džinn toonikut, pühkis käega suud ja toetas ennast teistele lähemale. „Kui mina kavatseks kedagi maha koksata, siis ma võtaks töö juurest selle mõrra Moonika kohvitassi ja paneks laiba lähedale. Kinnastega võtaks muidugi, sest sõrmejälgi ei tohi maha jätta. Moonikal on alati tassi äärel punane huulepulga jälg. Las siis pannakse istuma.“ Lemme haaras oma klaasi, õhkas sellele ja surus oma fuksiaroosad huuled matsudes klaasi vastu. Tõstis klaasi kõrgemale ja demonstreeris teistele, kuidas huulejälg lambivalguses sädeles.

Erika koputas nimetissõrme oimukohale ja vaatas üle prilliraamide Lemmele otsa. „No kuule, ega siis kohvitassi pärast kohe istuma ei panda. Sa Lemme oled ise loll. Moonikal peaks ikka mingi motiiv ka olema. Ja kust uurijad üldse teadma peaks, et see on Moonika kohvitass? Kas paneksid tema visiitkaardi ka sinna kõrvale või? See oleks ikka juba väga kahtlaselt sedamoodi, et keegi tahab hoopis Moonikale auku kaevata. Ja kindlasti oleks tal mõrva ajaks alibi. Võib-olla just hakatakse sind kahtlustama, kuna sa ei salli Moonikat.“

Lemme kohendas istumist ja pani pea viltu. „Ma võin ju loll olla, sest mina polegi mingi politseinik. Aga kui on loll ment, siis see võib küll vale inimese kinni võtta. Neil kama, peaasi, et keegi kohtu alla saaks antud.“

Ta kulistas klaasi tühjaks, haaras laualt noa ja kõlistas sellega jõuliselt vastu klaasi. Kui juba välja sai tuldud, siis võib ju lubada endale rohkem kui ühe kokteili. Teised olid ka oma joogid lõpetanud ja tellisid lisa. Kuna keegi ei jõudnud enne kino korralikult süüa, oli pähe juba mõnus sumin tekkinud. Inge, kes oli pikalt telefonis istunud, tõstis pea. „Mina ei usu, et politsei nii rumal on nagu Lemme arvab. Aga seda ma usun küll, et kui ise väga nutikas olla, siis saab neid üle kavaldada. Tuleb ainult väga hoolikalt planeerida. Ja lobiseda ei tohi oma plaanist kellelegi. Mõnikord ei saa politsei isegi teada, et peaks mõrva uurima, sest ei ole mingeid märke, et inimene on tapetud. Arvatakse, et lihtsalt suri ära.“

Ta pidas pausi, pani telefoni lauale ja toetas lõua kätele. „Kui mõelda nüüd korraks tänase filmi peale, et kui teie oleksite peategelase asemel ja peaksite oma mehe ära tapma, mismoodi te seda teeksite? Mina ei usu, et saaks samamoodi nagu seal filmis, et pussitad mehe surnuks ja matad oma aeda maha ning mitte keegi ei kahtlusta. Mõni naaber või suvaline möödakäija niikuinii näeks midagi või tuleks suur koer ja kaevaks laiba välja. Pealegi oleks naisterahval ikka tegelikult väga raske surnukeha majast välja lohistada ja piisavalt sügavat hauda kaevata. Aga mingi võimalus ju peaks olema, kui tahaks oma mehe nii ära tappa, et vahele ei jääks. Mis te arvate? Kuidas te oma mehe maha lööks?“

Rutt vaatas Ingele imestunult otsa ja pilgutas silmi. „Miks ma peaksin Aini maha lööma? Ma küll ei tahaks ilma temata elada. Ja veel süümepiinades vaevelda, et olen mõrvar.“ Ta väristas õlgu.

Inge silmitses Rutti. Tema vist tõesti ei ole võimeline oma meest maha lööma. Mitte sellepärast, et ta ei suudaks vajadusel kellegi peas juuksekarvagi kõverdada, aga Ain on justkui prints valgel hobusel, kelle tähed olid Ruti teele juhatanud ning kelle väekas armastus ei kustu iialgi. Ainult seda Rutt ei teadnud, et kui tema joogalaagris või vabastava hingamise kursustel oli, kappas see prints ühes oma valge hobusega tuhat nelja teise linna otsa, kus elas tema firma tagasihoidlik ja alati kahe jalaga maa peal seisev raamatupidaja Karmen. Ühine tuttav oli Ingele saladuskatte all rääkinud, et oli mitmel õhtul Karmeni maja juurest mööda sõites näinud Aini tööautot seal seismas, ükskord koguni meest veinipudel ja lilled näpus trepist üles minemas. Ei ole mingit põhjust kahtlustada, et veinipudeli juures räägiti deebetist ja kreeditist. Rutile pole aga tarvis seda mainida, sest mis mõtet on kellegi illusioone purustada. Pealegi lüüakse alati esimesena maha ju sõnumitooja.

„Aga kui tuleb välja, et Ainil on juba kümme aastat armuke? Või sa saad teada, et ta plaanib hoopis sind ära koristada, sest tahab uut elu alustada. Noorema tibiga,“ provotseeris Lemme ja kallutas end Rutile lähemale.

„No kuule. Mina ei usu, et Ain selliseks asjaks võimeline on. Isegi tema astroloogiline kaart näitab, et tal pole selliseid kalduvusi. Ta on lojaalne. Tegelikult me oleme ju hingesugulased, meie mõlema hingeloom on valge tuvi.“ Rutt tõmbas kampsuni varruka üles ja keerutas selle alt välja ilmunud tuvidega käevõru.

Inge muigas. Rutt oma astroloogilise kaardi ja horoskoobiga. Ja kuidas tuvi saab loom olla, tuvi on ju lind? Aga Ruti puhul ei ole mõtet selliste avalduste üle imestada. Tema arust on inimesed vist ainult nendeks asjadeks võimelised, mis on tähtedes ette kirjutatud. „Ära mõtle praegu, kas Ain on võimeline sind petma või ei ole. Kujuta lihtsalt ette, et ta on teinud midagi, mille pärast sa pead ta maha lööma. Vahet pole mida. Küsimus on selles, kui leidlik sina suudaksid olla.“ Inge vaatas teistele tuge oodates otsa.

„Jah. Lihtsalt mängime nii, et igaüks peab välja mõtlema, kuidas ta oma armsa abikaasa ära koristaks ja teised hindavad, kas plaan peab vett või mitte. Paneme oma fantaasia ja kujutlusvõime proovile. See ergutab natuke meie halle ajurakke. See on veidi nagu ristsõnade lahendamine või mälumängus õige vastuse välja mõtlemine. Nii et Rutt, mis plaani sina siis teeksid?“ sekkus Erika ja kergitas klaasi.

Kõik võtsid sõõmu ja vaatasid ootavalt üles. Rutt pööritas silmi ja ohkas. „Miks te just minu käest teada tahate. Mis te ise teeksite? Erika, sina oled perearst, sina tead, millist ravimit peaks mehele andma, et ta üledoosi saaks ja sussid püsti viskaks. Sul oleks ju päris lihtne.“

Erika hakkas naerma. „Hull oled või? Viimane asi mida ma teeks, oleks ravimi üledoos Janile. Kõik ju hakkaks kohe mind kahtlustama. Krimkasid pole lugenud või? Alati langeb esimene kahtlus abikaasale. Ja väga sageli nad muidugi ongi süüdi.“ Ta rullis ühe juuksesalgu ümber sõrme, lasi lahti ja kordas tegevust. Teised vaikisid ootavalt, sest teadsid kooliajast, et nüüd Erika mõtleb ja siis ei tohi teda segada. Erika vaatas lakke. „Ega see polegi nii lihtne. Iga asi, mis mulle pähe tuleb, tundub ebareaalne. Rongi alla ei saa lükata, sest keegi näeks raudselt pealt. Pidurivoolikut ei hakkaks tema autol läbi lõikama, sest ma kardan, et ekspertiis suudaks selle kindlaks teha. Äkki oleks kõige targem tellida palgamõrv. Ise selleks ajaks kuhugi teise maailmaotsa konverentsile sõita ja kui mees on kutuks tehtud, siis tagasi tulla ja leinavat leske mängida.“ Ta tegi kurva näo, nuuksatas ja imiteeris pisarate kuivatamist.

„Kui on tegu palgamõrvaga, siis hakatakse ka ju esimesena naist kahtlustama, sest keegi ju pidi selle mõrva tellima. Lisaks on see ilmselt väga kallis lõbu, seega mõttetu raha kulutamine,” torkas Lemme

„Aga kust nad aru saavad, et see just palgamõrv on? Kas te arvate, et mingi palgamõrvade register on olemas? Ja kas Eestis üldse saab sellist asja tellida? Isegi, kui saab, siis mina küll ei julgeks, sest see mõrvar on siis ju ka osaline ja kuidas oleks võimalik teda usaldada. Äkki hakkab pärast veel välja pressima,“ ütles Rutt. „Erika, sa pead oma tuttava käest küsima, äkki ta on midagi kuulnud, kas Eestis on palgamõrvareid.“

Erika kõverdas suud. „Uskuge mind, kus on nõudlust, seal on ka pakkumine. Kas te siis tumeveebist pole midagi kuulnud või?“ Kolm silmapaari pöördusid Erika poole. „See on mingi internetiasi või?“ pomises Rutt. Erika kummardus lähemale. „Jah, just internetiasi. See on tegelikult palju enamat. Ega guugeldades jah midagi sellist ei leia. Tumeveeb on selline koht, kuhu iga suvaline tüüp ei satu. Sa pead teadma, kuidas seda leida, aga kui tead, siis on vaid taevas piiriks. Küsida võib kõike!“ Erika jäi vait ja võttis klaasist sõõmu.

Inge vaatas sõbrannasid ja muigas. „Ma usun, et tumeveebi jäävad ka jäljed maha. Ja jumala eest, Erika, ära hakka oma tuttavalt palgamõrvarite kohta küsima. Muidu arvab, et sina tahad kedagi teise ilma saata. Igaüks peab ikka täitsa ise välja mõtlema midagi ja plaani üksi ellu viima, sest kui kaks teavad saladust, siis see jääb saladuseks ainult juhul, kui teine neist on surnud. Teate ju küll. Äkki sul tuleb ikka mõni muu idee kui palgamõrv. Parem oleks selline, kus ei oleks kohe aru saada, et tegu on tapmisega. Näiteks võiks lavastada hoopis mõne õnnetuse või enesetapu?“

Inge vaatas Erikat vaikides. Jani puhul oleks enesetapp isegi täitsa usutav. Kui sa ikka pead elama sellise targutajaga nagu Erika, siis võib kops vabalt üle maksa minna. Abikaasaga seltskonda tulles armastas Erika alati kõigist üle rääkida. Tema oli ju see, kes oma perearstikeskusega leiva lauale tõi ja teadis, kuidas asjad käivad. Kui Jan midagi ütlema hakkaski, siis segas naine vahele ja ilustas oma juttu mingi totaka faktiga, mis tal suurest raamatute uurimisest alati varnast võtta oli. Ta lasi mõnuga Janil endale jooke ja sööke serveerida, alati üle selgitades, millist jooki, millisest klaasist ja millist rooga, millise garneeringuga tuua. Kui nende lapsed olid väikesed, siis pidi Jan neid külas kogu aeg kantseldama, mähkmeid vahetama, piimasegu keetma, magama kussutama. Erika ei lasknud Jani isegi autorooli, sest pidas ennast paremaks juhiks.

Jan ei öelnud kunagi midagi vastu, hoidis kõrvad lontis ja täitis vaguralt käske. Erika oli muidugi uhke, et tema mees selline koduhaldjas on. Ta rääkis kõigile, kui haruldane inimene on Jan, sest on nõus oma karjääri ohverdama. Seda polnud mees naisele avaldanud, et mingit ohverdust ei olnud. Jan lihtsalt ei pidanud vastu üheski töökohas üle aasta, sest jäi pidevalt tripsutamisega vahele. Ta ei joonud end kunagi purju, aga kilk oli kogu aeg peas. Mitu tööandjat palusid tal omal soovil lahkuda. Imelik, et Erika perearstina ei märganud, et Jan on pidevalt vine all. Kas isegi siis, kui nad oma neli last valmis tegid, ei saanud Erika aru, et mees pole päris kaine? Võib-olla polnud tal pikkade tööpäevade, kõikide kursuste ja mälumängudel käimise selle kõrvalt lihtsalt mahti.

„Õnnetust on ikka väga keeruline planeerida. See tunduks liiga kahtlane, kui mees kodus trepist alla kukub või ahju küttes siibri liiga vara kinni lükkab,“ arvas Erika.

„Ei tea midagi. Ivana Trump ju kukkus trepil surnuks. Ja mingid joodikud jäävad ka pidevalt suitsukoni hambus magama ja saavad tulekahjus surma,“ vastas Lemme.

„Kuule, ega Jan pole mõni põdur vanapiiga või alkohoolik. Ta on väga korralik inimene.“ Erika kergitas kulmu ja vangutas pead. 

„No olgu. Kui ta on tõesti nii-nii korralik inimene, siis jah, need variandid ei sobi.“ Lemme kratsis kukalt. „Olgu, aga rentige siis kaater ja sõitke kaugele merele. Ja siis, kui olete keset Soome lahte, võta oma vormist väljas rinnad paljaks, aja huuled torru ja ütle mehekesele, et nüüd oleks vaja temal ka riided seljast visata ja alasti suplema minna. Et pärast saab kuuma seksi. See ajab tal pea sassi ja ta unustab igasugused turvalisuse reeglid, sest see oleks ju midagi uut, kui sa talle oma tisse nii vabalt päise päeva ajal näitad ega käsigi tal enne tube ära koristada või lapsi magama panna.“ Lemme irvitas, kummutas oma klaasi põhjani ja müksas Erikat küünarnukiga. „Kui Jan on vette hüpanud, siis sõida lihtsalt minema. Kaua ta ikka jõuab vee peal sumada, ta pole ju eriti sportlik. Pärast helistad merepäästesse, oled hüsteerias ja ütled, et sina ei tea, mis mehel järsku juhtus, viskas riided seljast ja hüppas üle parda. Sina püüdsid küll teda päästa, aga sa ei saanud ju ise samuti vette hüpata.“ 

„Issand, Lemme. Kust sul sihukesed mõtted tulevad? Keegi ei usuks, et Jan vabatahtlikult keset merd vette kargab. Ta ei hüppa isegi basseinis peakat ega lähe üheski ujumiskohas üle pea vette. Selle plaaniga ma jääks kohe süüdi,“ lausus Erika.

Inge segas vahele. „Olgu, olgu. Las Erika jääb siis oma palgamõrva juurde. Meil on ikkagi vaba maa. Aga Lemme, mida sina teeksid, kui sul oleks vaja Indrek ühel heal päeval maamunalt ära koristada?“ Tegelikult arvas Inge, et ei oleks ju vaja eriti aru pidada, Lemme on nii paks, et võib voodis kõhetule Indrekule lihtsalt peale heita ja mehe paljalt oma F-korvi rindadega ära lämmatada. Pärast ütleb, et see juhtus vallatute voodimängude käigus ja pääseb veel puhtalt ka. Inge peitis oma muige veiniklaasi taha.

„Teate, mul pole mõtet Indrekut maha lööma hakatagi, sest ta suitsetab varsti ise ennast surnuks. Ma arvan, et tal läheb juba kaks pakki päevas. Aga tõmmaku, kui tahab. Teate, ma tahaks ise ka praegu ühe suitsu teha.“ Lemme võttis käekotist sigaretipaki, tegi selle lahti ja piilus sisse. „Kurat, kui ma nii jätkan, siis võib-olla juhtub minu endaga sama. Üks suits ongi ainult alles.“ Ta silmitses sigaripakki ja osutas selle pildile. „Ahhaa, nüüd ma tean! Naiste relv on ju ikkagi mürk. Mina ei hakkaks muidugi ostma apteegist morfiini või aiapoest umbrohutõrjet. Ma kasutaksin looduslikku varianti, korjaks mõned mürgiseened normaalsete seente hulka ja teeks seenesousti. Te ei kujuta ette, kuidas seened Indrekule maitsevad. Värske kartul sibula ja võiga, pits viina kõrvale ja kui ongi kaste pisut kibedam, ei saa ta sellest midagi aru. Mina pole kunagi seeni söönud, aga olen alati neid korjanud ja söögiks teinud, nii et see poleks kahtlane, kui ainult Indrek mürgituse saab.“ Lemme hõõrus ninajuurt ja prunditas huuli. „Jaa, kindlasti tuleks see söömaõhtu korraldada maal, sest mürk võib mõjuda ju alles mitme päeva pärast. Parem on siis linnast ja arstidest kaugemal olla. Indrek ei salli niikuinii üldse arste ja ma ei usu, et ta hakkaks kohe kiirabi nõudma, kui natuke paha hakkab. Pigem ta küsiks veel klõmaka viina ja üritaks magama jääda. Ja küll see mürk siis sellel ajal juba oma tööd teeb. Ma võin ise rabasse minna ja tema telefoni ära peita, kui tal peaks tulema mõte kiirabi kutsuda. Lähim naaber on viie kilomeetri kaugusel, vaevalt ta sinna jõuab vantsida.”

Erika raputas pead. „See ei ole eriti hea plaan. Kust sa tead, et mürk on surmav, äkki jääb lihtsalt mõneks päevaks haigeks, oksendab natuke ja elab üle. Ja isegi, kui õnnestub ja sa ei jää vahele, siis edaspidi vaatavad sind kõik sellise pilguga, et vot see ongi naine, kes oma mehele mürgiseeni keetis. Kõik arvavad, et sa oled lihtsalt täiesti loll või siis mõrvar, keda ei võetud kinni. Plaan võiks olla ikka selline, mis ennast täiesti plekituks jätab, et mingeid kahtlaseid kuulujutte ei tekiks.”

„No jaa. Sul võib õigus olla. Kuigi mul poleks midagi selle vastu kui mind pisut ohtlikuks naiseks peetakse. See tõmbab mehed käima.“ Lemme sättis oma dekolteed ja plaksutas ripsmeid.

Erika lõi peoga vast laupa. „Kuule Lemme, su mürgiidee polegi tegelikult paha. Aga kui seda kasutada, siis tegelikult vist oleks kõige parem variant hoopis tallium. Ühes Agatha Christie raamatus kasutati just seda. Väga keeruline oli kindlaks teha, et need, kellele talliumit anti ei surnudki loomulikku surma. Seal pandi mürki näiteks näokreemi ja hambapasta sisse, mida need ohvrid regulaarselt kasutasid. Raamatus muidugi tuli see välja, et polnud loomulik surm, sest kriminaalromaanis peab lõpuks mõrvari paljastama,“ jätkas ta. „Aga asi on nii, et tallium ei mõju kohe, sest selle toime on ikka päris aeglane. Ja sümptomid on inimestel erinevad. Kõrvalt võib tunduda, et on bronhiit või süda haige. Tänapäeval võib-olla arvatakse isegi, et on koroona. Ainuke ühine sümptom, mis kõikidel tekib on see, et juuksed langevad välja.“

Lemme purskas naerma. „Kuule, väga hea. Indrek on ju niikuinii kiilakas, siis ma ei jääkski vahele.“ Ta pöördus Ruti poole. „Nii, nüüd on siin mitu ideed juba lauale löödud, aga sina pole ikka veel öelnud, mis plaani sina teeksid. No kui näiteks astroloogilisel kaardil oleks kirjas, et tähed näitavad, et sa pead oma mehest vabanema.“

„Tähed ei näitagi sellist asja. Miks sa pead nii vastikult õel olema?“ küsis Rutt.

„Aga sina? Miks sina pead alati nii korralik ja leebe olema? Näita natukene oma teist poolt ja pane meid uskuma, et sa oled ka kõigest tavaline inimene, mitte ingel taevast,“ torkas Erika.

Rutt hingas pikalt välja ja silitas oma nägu. „Okei, okei. Eks ma võin ju midagi välja mõelda, kui te nii väga tahate, aga arvestage, et ma ei taha mitte mingi hinna eest Ainist ilma jääda. Mina valin alati olla hea ja elada armastuses. Ja ma ei saa aru, miks ei või niisama abielu lahutada, kui tõesti tahad üksi jätkata?“

„No ei saa ja kõik. See on ju mäng kujutlusvõimega Rutikene. Sul peaks ju seda ometi olema,“ arvas Inge. 

„Hea küll, hea küll. No mida ma teeksin. Hmm… Ma arvan, et sõidaksin siis koos temaga välismaale, näiteks Šotimaale või Inglismaale. Igatahes kuhugi, kus on mere ääres kõrged kaljud, kus käiakse vaateid imetlemas ja kus on matkarajad. Ja siis läheks koos Ainiga mõnele eriti ohtlikule matkarajale. Ma guugeldaks neid radasid ka muidugi, et oleks teada, millised on kõige ohtlikumad kohad. Sellised, kust alla lennates ikka kindlalt surma saaks. Muidugi ma kasutaks ainult Aini arvutit või telefoni. Pärast ütleks, et just tema valis selle matkaraja ning mina ei tahtnudki üldse sinna minna, aga tema väga ajas peale. Kui me seal rajal siis kuskil eriti järsu serva peal seisaks, siis ma lihtsalt tõukaks Aini nii, et ta kukuks alla. Siis ta saaks vabalangemist ka veel tunda, ta on alati tahtnud langevarjuhüpet teha. Seekord siis saaks hüpata, aga jah, ilma langevarjuta,“ lõpetas Rutt ja ehmus ise pisut sellest, kuhu oma ideega välja jõudis. Ta keerutas käevõru ja vaatas maha. „Noh, olete nüüd rahul või?“

„Ei olnudki ju nii raske, mis?“ muigas Inge ja vaatas kella. „Kuulge naised. Tore oli, aga ma pean nüüd minema hakkama. Ma pean homme juba kell 5 lennujaamas olema ja mul on kohver veel täiesti pakkimata.“

„Mis asja? Sina pole oma ideest ju veel üldse rääkinud. See pole aus,“ protesteerisid teised. 

„Kahju küll, aga ma tõesti ei saa kauemaks jääda. Igatahes väga vahva oli teid üle hulga aja näha ja me kohtume ju järgmisel aastal jälle. Ma lubasin Ervinile kindlasti homme tagasi jõuda. Teate ju kui pahaseks ta saab, kui ma plaane muudan. Võib-olla ta ei annagi siis enam mulle reisi jaoks raha.“ Inge kergitas ühte kulmu, muigas kõveralt ja pani jaki selga. Ta viskas lauale oma jookide eest kolm kümnekat, palus ülejäänu tipiks jätta, tõmbas jaki selga, lehvitas ja oligi uksest väljas.

Järgmise aasta sumedal juulikuu õhtul astusid Lemme, Rutt ja Erika kolmekesi samasse restorani, kus nende teed aasta tagasi lahku läksid. „Nii kahju, et Inge ei saanud tulla. Ma just vaatasin kuu aega tagasi tema astroloogilist kaarti. Tal oleks praegu kindlasti naiselikku tuge vaja,“ ohkas Rutt. Lemme mühatas. „Tead, ma ei usu, et ta ei saanud. Ma arvan, et ta ei tahtnud. Tead ka, kui rikas ta nüüd on või? Miks ta peaks suvel siia puhkusele tulema? Ma ka ei tuleks, kui mu mees oleks mulle miljonid pärandanud. Maailmas on sada muud kohta, kuhu elu nautima minna.“ Erika ei öelnud midagi. Ta pilk jäi peatuma samal plakatil, mis eelmisest aasast baarileti kohale oli jäänud. „Meie paljastame, millised mustad saladused peituvad salapäraste naeratuste ja blondide kiharate varjus. Igal kolmapäeval kell 22,“ lubas telekanal.

Pilt: DALL·E by OpenAI