Christoffer Holsti raamatud on mulle siiani väga meeldinud ning seetõttu olid ootused selle raamatu osas võib-olla liiga kõrged. Igatahes osutus see lugu kergeks pettumuseks.

Tegelased on tegelikult väga toredad. Peategelasteks on poolõed. Vanem õde Louise, kes on loonud väga menuka naisteajakirja, elanud glamuurset elu, aga keda kirjastuse omanikud peavad ühel hetkel liiga vanaks. Ja temast aastakümneid noorem õde Lina, kes peab väikest delikatesside poodi, kel on 20-aastane abielu ja teismeline tütar. Louise’il ja Linal on ühine isa, kes Linat ei tunnista, aga õed hakkavad siiski suhtlema ja neil on palju ühist. Eriti suur huvi on nendel müsteeriumite vastu. Ja muidugi on neil kummalgi isiklikus elus erinevaid probleeme.

Holsti kirjastiil on ka endiselt väga mõnus ja muhe, aga midagi jäi loos puudu. Mitmed liinid tulid sisse ja siis jäid justkui pooleli. Kohati ikka väga poolikuks. Aga ma ei saa nendest lähemalt rääkida, muidu reedan sisu . Minus ei tekitanud krimipool erilist põnevust ega pannud küüsi närima, et mis ometi saab ning kuidas kõik lõppeb. Anti nagu kogu aeg mõista, et õed on suured krimihuvilised ja muudkui nuputavad, kuidas miskit lahendada ning sellest ma eeldasin, et nemad kahekesi leiavadki kurjategija, aga tegelikult lahenes see krimilugu pooleldi iseenesest. Vähemalt mulle tundus nii.

Päris lõpp jäi mulle täiesti segaseks, aga kuna see on sarja esimene osa, ju siis pidigi jääma, et tekiks huvi edasi lugeda.

Holsti Cilla Stormi lood ja „Päikesepaiste ja parmesan“ on minu meelest ikka palju paremad. Ja tegelikult oli „Hinnalist saaki“ ka täiesti okei lugeda, lihtsalt lugu ise jäi minu jaoks nõrgaks.