Kuidagi sattus nii, et talvepuhkuse jooksul loetud üheksast raamatust on kahe peategelase nimi Daisy ja ühes oli sama nimega üks väikest sorti kõrvaltegelane. Daisy Jonesi juba siin ülistasin, aga ka Daisy Darker pakkus väga hea lugemiselamuse.

Lugu on põneviku mõttes üsna klassikaline – perekond, kus suhted ei ole ülemäära kiita, saab vanaema sünnipäeval kokku väikesel saarel. Tuleb torm, mobiililevi ei ole ning ühendus mandriga lõigatakse ära. Ja siis teeb vanaema teatavask oma testamendi tingimused. Ja siis leiatakse esimene laip. Ja siis teine. Ja siis laipu liigutatakse, mängitakse muusikat, jäetakse köögi seinale kirjakesi ja luuletusi.

Kui ei hakka lugemise ajal põhjalikult analüüsima, kuidas ühes majas saab keegi seltskonnast ikkagi nii märkamatult tegutseda, siis on päris põnev.

Tegevus toimub vaheldumisi olevikus ja minevikus, kust koorub välja selle õnnetu perekonna lugu. Jutustajaks on täiskasvanud Daisy, kellel lapsena avastati südamerike ning kelle elu on mitu korda juuksekarva otsas rippunud. Kaks vanemat õde ning abielu lahutanud vanemad ei teinud tema elu just kergemaks.

Mulle meeldis, sest lugeda oli lihtne ning õudne oli ka. Pinevus oli algusest peale õhus. On ikka äge, kui kirjanik suudab täiesti tavaliset sõnadega pingelise õhustiku luua. Mulle tuli see unenägudesse ka järele

Raamatu lõpp tundus võib-olla pisut üle vindi, et lugeja ikka korralikult väntsutatud saaks, aga üldiselt põnevikuna väga ok.