Kuidagi oli nii läinud, et raamatust „Kes on Maud Dixon?“ ei olnud ma seni midagi kuulnud. Üheski reklaamis polnud see ka silma jäänud, aga hiljuti otsisin lugemist ja väga pika vaagimise peale laenutasin lõpuks selle raamatu.
Kohe esimestest lehekülgedest sai aru, et see on täpselt minu raamat. Lausa hea meel oli, et ma seda varem pole leidnud, sest muidu ei oleks saanud ju praegu seda nautida.
Raamatu peategelased on naised. Kirjastuse toimetaja assistent Florence, kelle südamesoov on saada kuulsaks kirjanikuks ning juba kuulsaks kirjanikus saanud Helen, kes on pseudonüümi Maud Dixon all kirjutanud ühe väga-väga eduka põnevusraamatu.
Florence ei suuda oma õnne uskuda, kui talle tehakse pakkumine hakata Heleni assistendiks. Muidugi, need mõlemad mainitud naised valetavad. Neil on oma kinnisideed ja nad on nende nimel valmis väga paljuks. Aga see kõik oli minu jaoks pagana usutav.
Mulle meeldis, kuidas Florence’i olemus avanes läbi selle, milline ta oli oma töökohal (mis talle tegelikult ju ei meeldinud), milline ta oli suheldes oma emaga ja kuidas ta suhtus oma kunagistesse koolikaaslastesse. Kõik see sillutas teed selleni, kuhu ta lõpuks jõudis, ja see teekond oli väga loogiline. Mulle meeldis, et oli võimalus põgus pilk heita kirjastuse ja kirjanike argipäeva. Mulle meeldis, et seal oli piisavalt häid dialooge. Ja mulle meeldis, et lugu osutus palju põnevamaks, sisutihedamaks ja nüansirohkemaks, kui ma tutvustuse järgi eeldasin.
Tahaks veel rohkem kirjutada, aga ei saa, see reedaks juba liiga palju. Kindlasti sobib raamat nendele, kellel endal pesitseb sisimas salasoov (kuulsaks) kirjanikuks saada.
Kirjastus ise tutvustab raamatut nii: „Kes on Maud Dixon?“ on pingeline, ootamatuid pöördeid täis ja äärmiselt kaasahaarav psühholoogiline põnevik, mis uurib inimloomuse süngemat poolt. Kui kaugele oleksid sina valmis minema, et elada lõpuks elu, mida oled alati ihaldanud?
Alexandra Andrews
Kirjastus Tänapäev
368 lk