„Addie LaRue nähtamatu elu“ on üks minu 2023. aasta parim lugemiselamus. Kuidas ja kas mingi lugu puudutab, sõltub ilmselt natuke ka sellest, mis hetkel ja meeleolus sa seda lugema satud. Addie LaRue jaoks oli minu hetk pagana õige, aga minu meelest on see ka väga hästi kirjutatud.
Lugu algab 1714. aastal Prantsusmaal. Sel ajal on Addie meeleheitel, sest ei taha abielluda kohaliku külamehega, sünnitada talle mitut last ega lasta end matta küla surnuaiale. Addie tahab elada, maailma näha ja vaba olla. Viimases hädas pöördub ta tumedate jõudude poole ning tema palvetele vastatakse. Oma hinge eest saab Addie võimaluse jääda igavesti 23-aastaseks, aga mitte keegi, kellega ta kokku puutub ei mäleta teda.
Lugu räägitakse vaheldumisi minevikus (alates aastast 1714) ja olevikus (aastas 2014) ning see haaras kohe hirmsasti kaasa. Kujutasin ennast väga elavalt Addie asemele, kes eksleb mööda maailma ja tutvub inimestega, aga kohe, kui ta uue tuttava vaateväljast kaob, unustab see inimene üldse, et oli temaga kohtunud. Sealjuures ei unusta naine ise mitte midagi ega mitte kedagi
Addie eesmärgiks saab kuidagigi enda elu jäädvustada ning selles aitavad teda kaunid kunstid: muusika, maalimine, skulptuur. Ta ei saa ise midagi luua, aga ta saab teistele loojatele ideid pähe panna.
Tegelikult ikkagi on ka Addie´l keegi, kes teda mäletab. See sama tume jõud, kellele ta oma hinge lubas ja kes ilmub noore mehe Luci kujul peaaegu igal hinge müümise aastapäeval Addie juurde. Alguses on nende vahel suur võimuvõitlus, aga kui sadade aastate jooksul ei mäleta sind keegi teine, siis on ju tõenäoline, et võimuvõitlus muutub millekski muuks. Ja siis ilmub üks noormees veel, kes ei unusta Addie´t kohe, kui on talle selja pööranud. Temaga kohtub Addie siis, kui on juba kolmsada aastat ilmas ringi käinud.
Kuna raamatus on ligi 600 lehekülge, siis seal juhtub muidugi palju rohkem kui siia kirja panna jõuan, aga see on väärt avastamist. Kuna lugu kulgeb kolmesaja aasta jooksul, siis viib see ühtlasi läbi erinevate ajaloo sündmuste. Addie saab aimu nii armetust tänavaelust, aga ka kõrgklassi elust, kui ta õpib ära kasutama seda, et teda ei mäletata.
Tegelikult ei oleks ma ise tutvustuse peale seda paksu raamatut kätte võtnud, sest ma pole suur fantaasia austaja, aga usaldasin hea sõbra soovitust. Ja nüüd soovitan kindlasti ise edasi. See lugu paneb mõtlema, mis elus on tähtis, kes elus on tähtsad, mis on armastus, mis on elu mõte jne. Sisu võib küll olla fantaasia, aga tegelikult räägib see ikkagi asjadest, mis päriselt ka olemas on.
Autor V.E. Schwab
Tõlkija Marge Paal
Kirjastus Rahva Raamat, 2023
592 lk