Valisin “Babetta” lugemiseks ühe Instagrami kiitva arvamuse järgi, aga kahjuks ei märkinud soovitajat kohe üles ning nüüd otsinguga enam ei leidnud. Mulle see raamat nii head muljet ei jätnud kui tollele soovitajale, aga meeldis ikkagi päris hästi, sest tekitas küsimusi.
Lugu räägib kahest naisest, kes on parimad sõbrannad juba kooliajast. Mõlemad tahtsid noorena saada näitlejaks. Loul see õnnestuski. Tema sai kuulsaks kostüümidraamaga „Babetta“, aga Katja sai rolle ainult harrastusteatrites. Aastad mööduvad, sõbrannad on teineteise eludega kursis ja kohtuvad aeg-ajalt, aga alati siis, kui Lou kutsub. Ühel suvel kustub Lou Katja oma Prantsusmaa villasse. Mõlemad on sel ajal vanuses 30+. Lou elukaaslane on temast poole vanem filmioperaator Renaud.
Katja jutustab seda lugu ning seepärast saab tema mõtetest ja vaatenurkadest rohkem teada. Lou jääb salapärasemaks ja tema kohta saab järeldusi teha Katja mõtetest, mineviku sündmustest ja oleviku dialoogidest. Ei paista kõige sümpaatsem inimene.
Selle sõbrannanduse asjaga on nagu on. Naised ei tundu mulle just südamesõbrannad, vähemalt selles eluetapis, millest raamat räägib. Pigem hiilivad nagu kassid ümber mingi palava pudru ning on ettevaatlikud. Katja teeb imelikke asju, millest ma aru ei saanud. Aga … need asjad panid mind mõtlema ja on mitu päeva kohati peas keerelnud, järelikult on ikkagi hea lugu. Tänaseks olen välja mõelnud, et Lou oli vist algusest peale küllaltki salakaval ja tahtis nii väga saada kuulsaks näitlejaks, et ei löönud eriti millegi ees risti ette. Ja varastas loomingulisi ideid ka Katja tagant. Ja kuigi Katja jutustab, et neil on suur sõprus, siis ridade vahelt on aru saada, et ta ikkagi süüdistab Loud mingites asjades ja on tema peale kade. Muidu ta ei teeks ju näiteks seda, mida ta teeb, tema mehega?
Lou ei ole siiski esimese klassi filmistaar, aga ta püüdles ikka selle poole, et seda saada. Väga hästi oli kirjeldatud, mida ta selle nimel teeb, et oma välimust võimalikult heas vormis ja noorena hoida. Sinna hulka kuuluvad äärmiselt vähene söömine, väga paljud iluprotseduurid ja trennid ehk küllalt range režiim, mis ühelt poolt nõuab suurt tahtejõudu, teisalt muudab kindlasti närvilisemaks.
Läbivalt jookseb raamatust läbi ka Loule kuulsuse toonud „Babetta“ filmi stsenaarium, mida Katja filmiasjatundjana lahkab. Ma peaks ühe korra vist raamatu veel läbi lugema, et mõista tagamõtet, miks selle filmi stsenaarium kogu sõpruse ja suhete loo juures nii oluline on. Mulle kohati tundus see ebavajaliku kõrvalliinina.
Raamatul on kaks lõppu, mis ajas ka mind pisut segadusse, et kumb siis n-ö päris lõpp on või on see jäetudki lugeja otsustada ja meelega lahtiseks, et tekikski küsimusi, millele vastust otsida.
Kokkuvõttes ikkagi hea lugu. Viskas küsimusi õhku. Lobedalt loetavalt kirjutatud ka.