Vist oli aasta 1995, kui mingi mõtte ajel või täiesti suvaliselt, ostsime sõbrannaga Jim Ollinovski “Luuletused”. Tõesti ei mäleta, kas ma Ollinovskist midagi enne teadsin või ei. Aga need luuletused olid täpselt õigel ajal õiges kohas. Nii kohutavalt meeldisid. Ja inspireerisid. Eks mina tahtsin ka sel ajal luuletajaks saada. On mul mitu kaustikutäit luuletusi rittagi pandud ja väga paljudes salmides on tunda Ollinovski mõju. Vähemalt minu arust.

Aga seda konkreetset luuleraamatut sai ikka üksjagu loetud. Nii pool kapsaks. Tegelikult rohkem luuletusi ma eriti lugenud polegi, algklassides loetud ei lähe ju eriti arvesse?

Ühe kolimise käigus kaotasin “Luuletused” ära. Mitu head aastat voolas vett merre, kui ma selle peale ei mõelnudki, aga aeg-ajalt turgatas meelde ja niiiii kahju oli. Oleks ju uue raamatu ostnud, aga mitte kusagilt ei olnud seda saada. Täielik defitsiit.

Ja siis, nüüd novembris, ühel viktoriinil oli küsimuseks selle raamatu kaanepilt. Vastama pidi, kes on autor ja mis on raamatu pealkiri (ma olin vist suht ainus terve saali peale, kes seda teadis.) Une pealt oleksin teadnud. Siis tuli jutuks, et ma niii väga tahan seda raamatut endale. Ja juhtus jõuluime – kingipakis oli Jim Ollinovski “Luuletused”. Mul vist jäi üllatusest isegi suu lahti, kui paki avasin.

Lugesin, ja lugesin veel. Oo, milline võluv nostalgia. Ei tea, kuidas need luuletused mõjuksid, kui neid täna esimest korda loeks, aga kuna lugesin neid nii 30 aastat tagasi, kui maailma suurim mure oli umbes selline, et “ohh, miks ta minust ometi välja ei tee”, siis mõjusid need küll – need nagu muutsid maailma kuidagi ilusamaks ja põnevamaks. See tunne tuleb nüüd lugedes korraks tagasi. Ja korraks olla on nii kerge.

Elu läbi harutame

me surmasõlmi

kes saab lahti

sureb ära

kes ei saa…..

kes ei saa?

******

tere kuupäevitaja

tere kuupäevitaja

kyll täna öösel on kuu hästi võtnud

oled nõnda kahvatu

******

ma ei taha sult midagi

kui aru saad

ma ei taha ka sedagi