Minule Louise Candishi “Kaasreisija” meeldis.

Peategelasteks on kaks paari – ühed vanemad, Jamie ja Clare, nii 50 kandis ja teised nooremad, Kit ja Melia, nii 30 kandis.

Jamie ja Clare on heal järjel, elavad peenes majas ja saavad endale kõike lubada. Aga raha on naise oma. Kit ja Melia elavad pidevates võlgades ja mõtlevad kogu aeg, et kui vaid oleks rohkem raha, küll siis oleks kõik parem.

Lugesin mõningaid vanemaid arvamusi selle raamatu kohta ja mitmed ütlesid, et aeglane või rumalad tegelased või et raamat lihtsalt ei köitnud, aga mulle väga sobis. Tempo oli piisav ja lugu hakkas mõnusalt kerima. Oli aega tegelastega nii tuttavaks saada, et hakata uskuma seda, mida nad teevad.

Jah, ega tegelased ei olnud kõige sümpaatsemad, mitte sellised, kellega tahaks koos vana-aastaõhtut veeta, aga oli just huvtav näha, kuidas selliste ebasüpaatsete inimeste aju töötab. Kuidas on elada, kui naine sind üleval peab ja sa sõltud tema rahakotist. Kuidas mõjutab kasvõi sinu tööle saamise võimalusi see, kui kannatad mingi foobia all. Mis see inimesega teeb, kui sa nii väga tahaksid paremat elu, aga tunned, et see on kättesaamatu.

Oli selliseid pöördeid, mida ei osanud ära arvata, aga oli ka selliseid, mida natuke aimasin. Minul oli igatahes lõpuni põnev. Tegelasi ei olnud üleliia palju ja need, kes olid, nende pea sisse sai vaadata. Mis minu jaoks peaasi – mulle tundus see lugu usutav. Oli inimloomuse tumedamaid külgi ja sisemisi vastuolusid – kõik võivad teha uskumatuid asju, kui nad on meeleheitel või kui nad kui nad kellessegi sügavalt ära armuvad (pimestav kiindumus võib kellegi tahtmisele täielikult allutada). Küllap oli raamatus asi veidi üle vindi keeratud ja päris elus enamasti nii hulluks ei lähe, aga iial ju ei tea.

Soovitan neile, kellele meeldivad põnevikud, mis keerlevad kõige tavalisemate inimsuhete (paarisuhete) ümber.