See raamat tekitas vastuolulisi tundeid. Et Eva Frantz mulle kirjanikuna meeldib, teadsin juba tema „Sinist villat“ lugedes, aga viimasel ajal püüan pigem vältida lugusid, kus tean ette, et liiga tehakse teismelistele tüdrukutele.
Ei teagi täpselt, miks suudan südamerahuga lugeda, kui mõni sõbralik, kuid rikas vanapapi maha lüüakse, aga ei saa külmaks jääda, kui mässumeelsed teismelised pervode küüsi satuvad. Kuigi jah, küllap ma tegelikult tean seda vastust ka. Mu lähedaste ja tuttavate hulgas on kindlasti tunduvalt rohkem tütarlapsi kui miljonäridest vanahärrasid. Ja ise olen ka tüdruk olnud. Eks seal see vastus peitubki.
Igatahes tüdrukute ära kasutamise lugusid ei ole üldse mugav lugeda ja seda ebamugavust pidin ületama lugedes raamatut „Kaheksas neidis“. Võtsin selle siiski kätte, sest esimene kohtumine Eva Frantziga oli meeles positiivsena ning Frantzi stiil ja loo jutustamise viis meeldisid jätkuvalt ka selle raamatu juures. Midagi tema käekirjas sobib mulle väga hästi.
Mõlemas nimetatud raamatus on peategelane politseinik Anna Glad. Minu jaoks on ta hästi sümpaatne. Ta on nutikas, töökas ja julge ka, romantikas võib-olla veidi kohmetu. Ühesõnaga inimlik. Kas pole tore lugeda, et keegi veel ostab õhtuks terve hunniku rämpstoitu ja hävitab selle telekast suhteliselt mõttetut sarja vaadates? Kohe tundub rohkem nagu päris inimene.
Kuriteo lahendamisest pisut enam jäidki mulle sellest loost meelde tegelased ja nende igapäevane elu. Lisaks Annale teine politseinik Märta, tervise tõttu politseitööst loobuma pidanud Anna hea sõber Rolf, mõrvatud Boel Westman, merepäästja Felix Brinkmann. Igaüks omamoodi sümpaatne ja oma rollis, et saladusi päevavalgele tuua.
Tegevus toimub luutsinapäeva paiku ja jõuluajal, saab selleski osas pisut targemaks, millised traditsioonid Soomes sellega seoses on. Eestis pole luutsinapäeva tähistamist väga märganud.
Veel paremaks muutis lugemisealmuse see, et autor ütleb oma tänusõnades muuhulgas aitäh Haapsalule, Puerto de Moganile ja Hogkopplanile, sest nendes kohtades sünnib ime. Ja Eva Frantzi tutvustuses mainitakse, et ta mõtleb lapsevankrit lükates tavatult palju mõrvadest ja mõistatustest. Seega pole imelik, et ma ka mõnikord jalutuskäigul haun mõtteid, kuidas ma lasen oma potentsiaalsetel tegelastel pisut pahategusid teha.
Raamatu lühike sisututvustus kõlab nii:
Kui varahommikune talisupleja avastab veest kogemata hirmsa üllatuse, tuleb politseinik Anna Gladil oma uue elu sasipuntrad korraks kõrvale jätta. Luutsinapäeva pidustusteks valmistuv väikelinn polegi õdusale pidupäevale nii pühendunud, kui pealtnäha paistab.
Keerulise juhtumi juured hargnevad kaugele minevikku. Üsna varsti selgub, et kuriteo lahendamise võtmeks võib olla 30 aastat tagasi toimunud luutsinapäeva rongkäik. Mõned asjad ei muutu ka põlvkondade vahetudes.
Muide, „Kaheksas neidis“ kuulutati 2018. aasta parimaks Soome krimiromaaniks.