Otsisin endale puhkuselt tagasi lendamiseks sobivat raamatut ja leidsin Ann Napolitano romaani „Kallis Edward“. See on lugu poisist, kes jääb lennuõnnetuses ainsana ellu. Lõpetasin lugemise kümme minutit enne lennuki pardale minekut ning kuna raamatus on väga hästi kirjeldatud, miks õnnetus juhtub, siis oli päris kõhe tunne. Aga hea lugu peabki ju tekitama emotsioone, sest mille muu pärast raamatut üldse lugeda?
Raamat oli VÄGA hea. Kuna lugesin seda puhkusel, siis saingi selle põhimõtteliselt järjest ära lugeda ning tänu sellele haaras lugu veel eriti põhjalikult endasse. Edwardiga juhtunu, tema tunded ja kõigest läbi tulemine tundus väga ehtne.
Eriti meeldis mulle võrdlus Harry Potteriga – Edwardi sõber Shay võrdles neid korduvalt omavahel, sest ka Harry jäi ju ellu ja sai üle maa väga tuntuks, ilma et oleks seda ise taibanud või veel vähem seda soovinud. On äge, et üks raamat, kasutab teise raamatu tegelasi selleks, et tundeid ja mõtteid veel paremini edasi anda.
„Kallis Edward“ liigub vaheldumisi olevikus pärast õnnetust ja minevikus lennule minekust kuni lennuki alla kukkumiseni. Oluline roll on ka nende reisijate lugudel, kellega Edward lennu ajal mingil määral kokku puutus. Lisaks tulevad mängu need inimesed, kes saabuvad Edwardi ellu pärast õnnetust. Veel on oluline osa sellel, mida hakkavad Edwardilt paluma või suisa nõudma need inimesed, kelle lähedased lennukisse jäid.
Kui ma raamatu tutvustust lugedes olin ikkagi pisut kahtlev, kas teen seda valides õige otsuse, sest pelgasin, et võib-olla on liiga kurb, liiga masendav või liiga imal, siis peale paari lehekülge sain aru, et tegin väga hea valiku. Kõikide tegelaste lood on väga hästi jutustatud ning igaühel neist on tervikus oma koht.
Mulle väga meeldib Napolitano stiil, tal on hästi palju tabavad ütlusi ning ta juhib tagasihoidlikul moel tähelepanu asjadele, mis on elus tegelikult tähtsad, või võtab väga hästi kokku olukorrad ja mõtted, millega paljud saavad samastuda. Ta ei targuta, vaid näitab asju nagu need on. Lisab ka killukese humoorikaid noote.
Mõned nopped raamatust.
Nii palju probleeme laheneks, mõtleb Jane, kui me lihtsalt üksteisel rohkem käest kinni hoiaksime.
Ja selles konkreetses daamis põleb elu nagu tulekahi. Mark pole tükil ajal, võib-olla mitte kunagi kohanud kedagi, kes oleks nii tuubil täis rakke ja geene ja bioloogiat. Sedasama kraami on kõik teisedki täis, aga tollel naisel on see kõik sisse lülitatud.
John on pikka kasvu habemik mees, kahvatu ja vatsakas, nagu on kohane inimesele, kes veedab enamiku ajast arvutiekraani ees.
Ta oli selline tüüp, kes ei teadnud kunagi, mida öelda, ning oli leidnud, et ole vait, raisk! Sobib igas olukorras. Ta kordas seda erineval toonil, kuidas parasjagu vaja oli: siiralt, irooniliselt, vihaselt. Seekord oli toon tüdinud.
Selles romaanis on palju kihte ja lugusid, mida avastada! „Kallis Edward“ lubab uskuda, et ükskõik kui halb on, siis lõpuks saab minna paremaks, aga sa pead midagi tegema. Ja seni kui ise ei jõua või ei jaksa veel midagi teha, siis peab sul kõrval olema keegi, kes ei anna alla. Siis on võimalik ka kõige hirmsamate kogemustega edasi elada.
Ann Napolitano
358 lk