Ostsin selle raamatu pealkirja pärast, just seepärast, et selles on sõna „kirjanikud“. Olen praegu ajajärgus, kus mulle meeldib lugeda, kuidas kirjanikud mõtlevad, kuidas töötavad, kuidas ideesid leiavad jne.
Erilisi ootusi lugema asudes siiski ei olnud, sest ma polnud raamatu kohta varem midagi kuulnud. Võib-olla just sellepärast meeldis see lugu mulle eriti, et sain lugeda täitsa puhta lehena. Hästi on kirjutatud ka, kerge oli lugeda ja sain kohe hästi loosse sisse.
Peategelane on 31-aastane Casey, kelle ema on ootamatult surnud ja kelle suhe on hiljuti lõppenud. Casey’il on selja taga pisut keeruline lapsepõlv ja tema suur soov on saada kirjanikuks. Ta on juba kuus aastat ühe romaani kallal töötanud ja kogenud kõike, mida ilmselt paljud kirjanikud kogevad. Nendesse tunnetesse ja läbielamistesse oli huvitav sisse vaadata. Casey töötas restoranis ettekandjana ning ettekandjatööd ja restoranielu oli ka väga huvitavate nüanssideni kirjeldatud. On aru saada, et kirjutaja on ise kas sama tööd teinud või väga põhjalikult uurinud. Muidugi ei puudu loost ka suheteteema, aga midagi läilat minu jaoks polnud.
Mulle väga meeldis see raamat. Tegelikult ei oskagi päris täpselt öelda, miks. Üks põhjus on ehk ka see, et lugesin seda krimkade vahele ja ka raamatute lugemises peab ju olema tasakaal – liiga palju krimkasid järjest ei paku enam pinget. Samas ma ei oska seda raamatut kuhugi täpsesse žanri liigitada, äkki on see lihtsalt romaan?
Lily King
Postimehe Kirjastus, 328 lk