Mul on üks lugemisega seotud helge mälestus. Olen üksinda maal, on soe suvepäev. On koolivaheaeg ja kohustusi ei ole. Korjan aiast maasikaid, lõikan need tükkideks ja segan suhkruga. Tõmban suurde tugitooli kerra ja võtan raamatu. Loen, loen, loen. Olen üleni vabaduse, suve ja parima äraolemise idüllis.

Ma ei tea enam, mis raamat see oli, aga tunnen sama emotsiooni ära. Paar päeva tagasi tekitas selle tunde „Kõige toredam on ikka Sommerbys“. See on lasteraamat, aga sobib väga hästi ka täiskasvanutele. Vähemalt minusugusele, kelle suur lemmik on Astrid Lindgren.

Tegelikult arvasin mõni aasta tagasi, et kõik head lasteraamatud on juba ära kirjutatud või siis vähemalt mina ei leia uuematest enam seda õiget elamust. Aga võta näpust. Sommerby pani ümber mõtlema. „Kõige toredam on ikka Sommerbys“ on nimelt sarja neljas osa. Ma ei saagi tegelikult eraldi rääkida ühest raamatust ja soovitan lugeda kõikidel.

Raamatute peategelased on linnalapsed Martha, Mikkel ja Mats, kes lähevad koolivaheajal vanaema Inge juurde. Inge on otsekohene, vana kooli maanaine, kelle karmi koore all on hell süda. Mulle meeldib, et Sommerbys näib aeg liikuvat palju aeglasemas tempos kui mujal. Vanaema juures pestakse nõusid käsitsi ja kuivatatakse viledaks kulunud rätikutega, seal ei ole korraliku mobiililevi, aga on haned ja kanad ning poodi sõidetakse paadiga. Seda, mida lapsed peavad alguses täiesti kummaliseks ja igavaks, hakkavad nad õige pea hindama ja armastama. Samas on Sommerby lood päevakajalised, rääkides just tänapäeva laste rõõmudest, muredest ja mõttemaailmast. Kõik on kirja pandud toonil, mis ei kipu õpetama ega targutama, vaid räägib asjadest nii nagu nad on.

Peamine tegevus toimub küll laste seikluste, saladuste ja esimeste armumiste ümber, aga väga hästi on sisse toodud ka täiskasvanute suhted, mis pakuvad äratundmist kindlasti nii mõnelegi. Just seetõttu sobib sari lugemiseks igas vanuses lugejatele. Soovitan väga!

Kõige toredam on ikka Sommerbys

Kirsten Boie

Ühinenud Ajakirjad, 304 lk