Kristen Perrini „Kuidas lahendada omaenda mõrva“ on täpselt minu masti raamat. Juba pealkiri tekitas silmapilk huvi. Ja esimese paari lehekülje järel sain aru, et kirjaniku stiil meeldib mulle väga ning tegelased on põnevate karakteritega.

Loos on palju detaile, mis iseloomustavad tüüplist Inglise krimilugu. On küla, kus kõik tunnevad kõiki. On selge, et igaühel on oma saladus, mis pisut valgust kardab. On kuulujutud, on päris detektiiv ja amatöördetektiiv, aga ometi mõjub see väga värskena. Ilmselt seetõttu, et lähenemisnurk on uudne – ma ei ole lugenud ühtegi teist krimilugu, kus keegi oleks päriselt püüdnud lahendada omaenda mõrva.

Raamat algab kurjakuulutava ennustusega 1965. aasta Castle Knolli laadal, kus selgeltnägija teatab 17-aastasele Francesele, et kõik märgid näitavad tema mõrva suunas. Sellest hetkest saab Francese kinnisideeks tabada tapja enne, kui see jõuab oma teo sooritada. Ta pühendab sellele 60 aastat, aga mõrvar lipsab lõpuks ikkagi temast ette.

Frances on aga olnud nii põhjalik, et on teinud ettevalmistusi mõrvari tabamiseks ka pärast enda surma, jättes selle ülesande oma pärijatele, kes peavad kuriteo lahendama, kui tahavad Francese varandusest osa saada.

Lugu jutustatakse vaheldumisi olevikus ja minevikus. Olevikus püüavad pärijad mõrva lahendada ja minevikus jutustab Frances oma päevikus sündmustest, mis tema nooruses toimusid ja kus peitub tegelikult võti tema mõrva lahendamiseks. Tegelikult imbub sealt päevavalgele veel üks kuritegu.

Tegelasi on päris palju ja jälgimine nõuab kohati väikest pingutust, sest paljud neist, kes olid Francesega koos noored, figureerivad nii tema päevikus kui olevikus ning peab hoolega jälgima kes on kes. Tüüpiliselt klassikalisele krimiloole on väga paljudel usutav mõrvamotiiv. Olgu selleks raha, kättemaks või armukadedus.

Kuna peategelane Annie, kes olevikus mõrva uurib, on noor ja kaunis naine ja tema kõrval figureerivad ka atraktiivne kinnisvaraagent ja nutikas detektiiv, siis on õhus ka pisut romantilisi noote. Mul tekkis alguses korraks isegi tunne, et kas tõesti läheb see romantika osa natuke läilaks, aga peab ütlema, et kirjanik kavaldas mind sellega üle. Ja see oli minu meelest hästi tehtud.

Võib-olla jäi pisut keeruliseks Francese mõrvamise viis, aga see polnudki eriti oluline. Palju olulisem oli, miks kõik juhtus ja kuidas inimloomuse erinevad tahud avanesid. Mulle meeldis väga, et oli viiteid Agatha Christie’ile ning oli aru saada, et kirjanik ise ja peategelane Annie on samasugused krimilugude asutajad nagu mina.

Minu jaoks hakkasid tegelased elama. Kõigele lisaks maalis Francese päevik väga tõetruu atmosfääri 1960. aastatest. Annan raamatule viis punkti viiest, sest minul oli seda väga mõnus lugeda. See viis täpselt sinna, kus tegevus toimus ja tegelased ilmusid mu silme ette.

Soovitan kõikidele, kellele meeldivad Agatha Christie, Midsomeri mõrvad ja muu sarnane.

Lõpetuseks lihtsalt paar stiilinäidet.

Nii nende valedega on, neid on palju kergem uskuda, kui need sulle meeldivad.

Ma püüan mõelda nagu Poirot, keda olen alati Sherlock Holmesile eelistanud. Holmesi maniakaalne tähelepanu üksikasjadele on imeline, aga samuti on ta metsikult tark ja mina seda pole. Poirot rõhub psüühikale ja kasutab ohvri, samuti tapja iseloomu kõige tähtsamate juhtlõngadena.

Õhtu muutus kergemaks pärast kaht klaasi šampanjat. Ma arvan, et sellepärast inimestele šampanja meeldibki, eks?

Kirjastus Hea Lugu, aitäh raamatu eest!