Moa Herngreni „Lahutus“ mulle eriti ei meeldinud. Võib-olla oli asi selles, et tegelikult mul ei ole praegu n-ö suhete raamatu lugemise tuju eriti hea, aga kuna raamatu tutvustuses mainiti, et naine läheb Gotlandile suvekoju, siis jäin selle konksu otsa (sest Gotlandi suvi on ju Rootsi idüll, mis mulle hullult meeldib)

Lühidalt on lugu selles, et Bea ja Niklas on üle 30 aasta abielus olnud ning mees hakkab järsku lahutust nõudma. Ja keeldub naisega nagu väga arutamast ka. Aga naine, see Bea, käis mulle algusest peale täiega närvidele. Tegelikult ei muutunud ükski tegelane sümpaatseks ja seepärast lugu ei köitnud ka. Tegelased olidki nagu tegelased, mõnes raamatus muutuvad nad inimesteks, kellel on oma lugu ja kellele kaasa elada, aga siin seda ei juhtunud.

Bea oli paha-paha, kes esitas mehele üha suuremaid nõudmisi ja oskas ainult raha kulutada, kuigi see oli kõik muidugi „pere heaks“. Niklas oli nagu väheke tossike, kes tegi aastakümneid seda, mida tegelikult ei tahtnud. Ja siis ilmus kuskilt uus „hea“ naine, kes meest kohe poolelt pilgult mõistis ja elule uue suuna andis. Liiga konstrueeritud tundus see kõik mulle. Ja liiga mustvalged tegelased. Ja Gotlandi suvefiiling eriti minuni ei jõudnud, jäi kuskile Bea ego taha peitu.

Eks natuke siiski pani see lugu mõtlema ka. Et võib-olla tõesti ongi olemas selliseid paare, kelle elu kulgebki nii, et üks muudkui dikteerib ja mõtleb teise eest ka ning ei saa tegelikult ise arugi, et teisele see ei sobi. Sest tema peas on eeldused, mida keegi pole suutnud ümber lükata. Selles loos näiteks arstist Niklas üritas küll naisele öelda, et ta ei taha töökohta vahetada, aga naine käis ikkagi nii kaua peale, kuni mees andis alla, sest oli ju vaja rohkem raha teenida, et saad uut kööki. Täiega absurd ju! Eriti vastu hakkas mulle see, kui Niklas tahtis suvepuhkust veeta kusagil mujal kui oma vanemate juures suvekodus, aga Bea tegi mõtte täiesti maha ning tal ei tulnud pähe ka, et mees võiks seda päriselt tahta ja tõsiselt mõelda. Ja Beal polnud juhulube ning ta lasi rahumeeli mehel ennast ja teismelisi tütreid edasi-tagasi sõidutada ning pidas seda normaalseks. Oehh … võib-olla on raamat oma eesmärgi siis ka tegelikult täitnud, kui ta lugeja närvi ajab?

Lugesin siiski raamatu läbi, et näha, kuidas konstruktsioon lõppeb. Ega ta nüüd kõige halvem ajaviide polnud, aga kindlasti leidub palju paremaid raamatuid.