Endiselt ei saa vastu panna, kui krimiraamatus on üheks tegelaseks kirjanik. “Loo lõppu” lugesin huviga ja kiiresti ja oli põnev. Lõpplahenduses olin natuke pettunud, aga see on puhtalt maitse asi. Mõni mõrvamotiiv või selle toimumisviis lihtsalt ei tundu nii hea kui tunduks teine.

Peategelased on eraklik krimikirjanik Sebastian Trapp ja tema austaja ning krimikirjanduse ekspert Nicky Hunter, kes saab pakkumise Trappi eluloo kirjutamiseks. Trappi elu aga on varjutatud saladusega. Kakskümmend aastat tagasi, 1999. aasta uusaastaööl, kadusid salapärastel asjaoludel Sebastiani naine ja teismeline poeg ‒ ühel ja samal ajal, aga erinevatest kohtadest. Neid ei nähtud enam kunagi. Politsei ei jõudnud kuhugi. Kas geniaalne krimiautor sooritas täiusliku mõrva? Ja miks otsustas ta nüüd, aastakümneid hiljem, eraldatusest välja tulla ning kutsuda võhivõõra oma elus kaevama? Nicky, kes on pandud elama kadunud poja pööningutuppa, avastab ootamatult midagi … Ja hakkab asja uurima. Ja siis ilmub veel üks laip.

Raamat oli tõesti hea, aga keelekasutus pani kohati väga imestama. Kirjutasin isegi üles igasuguseid väljendeid, sest pole lihtsalt selliste sõnadega harjunud. Ja ma ei oskagi öelda, kas see häiris mind või imetlesin sõnaseadmisoskust, olgu siis kirjaniku, tõlkija või toimetaja oma, ei tea täpselt, kelle käekirjaga tegu.

Kõige rohkem jäi silma, et kui kirjeldati värve, siis ei olnud üldiselt miski lihtsalt punane, sinine või kollane, vaid ikka hauakivihall, laavalambiroosa, luukarva, kriiskavvalge, pisaratest satäänne, kõigis happereisi värvitoonides, marrasksinine, kivihall, terasmust, pühapunane, tuvihall, kalbe, beebiroosa🩷

Kõiki väljendeid, mis üles märkisin ei hakka siinkohal välja tooma, aga mõned siiski: õlu virdab (korduvalt), näkku tupruvat auru, isa suust tuprub suitsu, lauda marrastavad kohvirõngad, ütleb mees ja ulatab käesingi, higi peopesade siseõmblustel, seintel hüllivad raamaturiiulid, silmab armipihu, veri humiseb … igatahes on see raamat keeleliselt arendav ja teistmoodi.