Ma ei loe eriti tihti midagi klassikalist, aga „Loomade farm“ on viimasel ajal mitmel puhul jutuks tulnud ja kuna sain selle eelmisel nädalal kingituseks, siis lugesin kohe läbi.

See on hea väikses formaadis ühe õhtu raamat, lisaks veel pildid, mida tänapäeval raamatutes väga tihti ei näe.

Ma ei tea, mida ütleksin, kui oleksin lugenud seda raamatut täiesti puhta lehena, aga kuna olin üht-teist raamatu kohta kuulnud, siis see muidugi mõjutas. Igatahes olen „Loomade farmi“ peale mõelnud nüüd mitu päeva järjest, järelikult selles raamatus midagi on. Lugu on ilmunud 1945. aastal, aga mõjub väga aktuaalselt ka tänapäeval.

Lühidalt – loomadele tuleb ühel päeval hea mõte enda farmi valitsejateks saada ning neil õnnestub inimesed ära ajada. Nad asutavad farmi suurte lootustega, et kõik on võrdsed. Kõik teevad võrdselt tööd ja jagavad ausalt tulu ning kõige tagajärjel muutub elu üha paremaks. Alustatakse suure hurraaga.

Nii see muidugi ei jätku, sest tuleb välja, et ühed teevad ikka rohkem kui teised ning ühed on ikka võrdsemad kui teised. Juba alguses on eestkõnelejad sead tegelikult seanahavedajad, kes püüavad teiste kulul paremini elada. Samas suudavad nad lammastele, hobustele, kanadele, eeslile ja teistele nii palju kärbseid pähe ajada, et teistele jääb mulje, et sead teevad kõike õigesti.

Mulle meeldis kõige rohkem kass, kes juba alguses kuulas sigade sütitavaid kõnesid kahtlustavalt ning kadus kuhugi, kui kõik teised tööle läksid. Tegelikult ei teagi, mis kassist lõpuks sai, sest ühel hetkel temast enam juttu ei olnud. Ju ta kõndis omapead minema.

Mul oli kahju hobusest, kes muudkui töötas ja töötas ja uskus, et teeb seda kõikide loomade parema elu nimel. Ma ei saanud aru, miks lambad nii usinalt sigadele kaasa määgisid või miks keegi sigadele vastu ei hakanud. Omakeskis said teised loomad aru küll, et midagi on mäda. Muidugi, sead suutsid endale kavalusega kasvatada verekoerad, kes neid igal hetkel kaitsesid ja vajadusel vastaseid ründasid. Ja kõik teised olid alguses nii sinisilmsed, arvates, et ju nad mäletavadki mingeid asju valesti, sest sead ju ometi jama ei aja. Kõik tahavad ju ometi head.

Ega ma ei saanudki täpselt aru, millest see sigade võimuiha ajendatud oli. Äkki on see kaasasündinud omadus ja mida rohkem võimuhimuline võimu saab, seda rohkem ta seda tahab ning ei vali enam vahendeid. Äkki mõned ongi loodud tuimaks töörügajaks ja teevad seda hoolimata sellest, et lonkavad kõiki nelja jalga?

Seda raamatut ajendas mind ühelt poolt läbi lugema ka Terminaatori laul „Loomade farm“. Soovitan kuulata, sest esiteks on Terminaator niikuinii väga hea bänd ja teiseks annab see laul raamatu meeleolu suurepäraselt edasi. Ja kui sa oled lugenud raamatut, siis sa ei kuula seda laulu kunagi enam samamoodi nagu enne. See on äge, kuidas üks asi teist mõjutab, sedapuhku siis 1945. aastal ilmunud raamat looma 2018. aastal ilmunud laulu.