Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti raamatud sütitasid minus kustumatu kire krimilugude vastu. Olen Blomkvisti lugusid lugenud ilmselt üle paarikümne korra. Ja mul on iga kord põnev ja naljakas.
Jah, ise mõtlen ka vahel, et see on ju lasteraamat ja mina pole ammu enam laps ning võiks ju pigem lugeda midagi uut, aga võtan need lood aeg-ajalt ikka kätte. Ja kuigi need on mul põhimõtteliselt peas, siis millegi pärast on ikka veidi kõhe, kui Kalle öösel juveelivargast onu Einarilt sõrmejälge võtma läheb ja vahele jääb või kui mõrvar Kallet, Andersit ja Eva-Lottat vanas mõisas kirbul hoiab. Kui maailmas oleks ainult üks raamat, siis minu poolest võiks see olla „Meisterdetektiiv Blomkvist“.
Tegelikult ma ei tahtnud raamatu sisu ümber jutustada, vaid rääkida hoopis sellest, kuidas kõrval pildil olev konkreetne raamat minuni jõudis. Aga selleks tuleb esmalt minna tagasi lapsepõlve, kui „Meisterdetektiiv Blomkvist“ esimest korda minu lugemislauale jõudis.
Mulle soovitas seda täditütar, kes kiitis lugu taevani. Raamatu sain endale vanaema raamaturiiulist. Aastanumber võis ehk olla umbes 1989. Kalle Blomkvisti esimese loo neelasin vist peaaegu pausi tegemata. Õnneks oli samade kaante vahel ka järgmine osa – „Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu“ ning sain Valgete ja Punaste Rooside seiklustele kohe jätku. Ma ei oska isegi kirjeldada kuivõrd need lood mulle meeldisid – ägedad ja julged tegelased (loomulikult tahtsin mina ka olla Eva-Lotta), põnevad seiklused, hirmuäratavad olukorrad, korralik ports huumorit ning kõige taustaks mõnusalt soe ja valge Rootsi suvi. Lihtsalt idüll.
Aga tagasi füüsilise raamatu juurde. Igatahes vanaema riiulile see enam ei jõudnud, vaid elas minu juures ja kolis hiljem minuga Tallinnasse. Heaks kaaslaseks „Kalle Blomkvist ja Rasmus“. Järgmise kolimise käigus aga juhtus kuidagi nii, et mõlemad raamatud jäid vanasse korterisse maha. Kuna tegu oli minu lemmiklugudega, siis ostsin või lasin endale kinkida raamatute uued versioonid, aga need polnud päris need. Lugesin neid sellegi poolest kord aasta või paari jooksul, aga midagi jäi ikka nagu puudu. Seal polnud juures seda esimese tõeliselt köitva raamatu hõngu. Polnud Edgar Valteri illustratsioone.
Kui otsustasin teha raamatublogi, siis lihtsalt tundsin, et pean saama endale selle raamatu vana versiooni. Selle õige 1970. aasta trüki. Leidsingi raamatu Vaimuvarast ja tellisin ära. Seal oli kulunud ja odavamaid köiteid ka, aga lubasin endale sealse parimas korras raamatu. Ja kui selle kätte sain, olin väga õnnelik. Õige Kalle Blomkvist oli minu juurde tagasi jõudnud.