Eesti kirjanduse päeva puhul peab rääkima eesti kirjandusest. Näiteks Andrus Kivirähki raamatust „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“.
Selles raamatus ei juhtu justkui mitte midagi, aga mulle meeldibki see mõnus kulgemine. Tavalised inimesed teevad oma tavalisi asju ning satuvad seejuures ootamatutesse, koomilistesse ja täbaratesse olukordadesse. Nad söövad, jalutavad, käivad tööl ja külas, armuvad ja unistavad.
Alustuseks unistab Rein Kamm punase fooritule taga ümbermaailmareisist: „Oleks tore kuhugi minna. Vahelduseks. Kuhugi kaugele, päris pikaks ajaks. Ümbermaailmareisile. Näha hoopis teisi maid ja hoopis teisi tänavaid. Ja mitte seista kaua punase tule taga.“
Aga esimese hooga läheb Rein ikkagi „Opossumi“ kõrtsi ja sealt koju, sest lapsel on lasteaias homme pidu, kus ta tantsib karikakarde tantsu. Seda ei saa ometi vaatamata jätta. Ja siis tuleb juba reede ning ega reedel ei hakka ju ka enam kuhugi minema. Siis ongi juba nädalavahetus, kus on niikuinii igasugust tegemist. Nii lükkubki suur Ilmareis teadmatusse kaugusesse
Värvikaid tegelasi on. Näiteks Jaanika, kellesse kõik mehed kohe otsatult ära armuvad, nii et Jaanika ise on sellest juba silmini tüdinud. Huvitaval kombel on ka Veiko Jaanikasse lootusetult armunud ja käib tema maja ümber luuramas. Üks tegelane on endine sportvõimleja Tõnu, kes oleks olümpialegi läinud, kui ei oleks rööbaspuudelt kukkunud. Veel on raamatus Vooremäe, kes on pensionär ja nii suur teatrisõber, et käib igal õhtul mõnda etendust vaatamas. Samuti on „Opossumi“ nõudepesija Kalju, lühike ja kiilas viiekümneaastane mehike, kes elab koos paksu ja haigete jalgadega ema Mallega.
Igal leheküljel juhtub asju, mis tulevad küllap kõigile tuttavad ette.
„Kuidas need mehed küll tänapäeval nii nõrgad on,“ pahandas sünnipäevalaps. „Võtke aga võtke üks tükk veel, ega ma ei hakka seda kringlit ometi koju tagasi tassima.“
„Sööme homme edasi,“ pakkus Eevald.
„Homseks on ta ära kuivanud ja pole enam hea. Ma tõstan teile.“
„Ärge tõstke, ma ei jaksa!“ palus Eevald.
„See on ju ometi nii nämma kringel!“ ütles sekretär, õbluke neiu, kes ise oli söönud ainult mõned rosinad. „Minu lemmik.“
„Sööge siis ometi rohkem!“ soovitas Eevald.
„Ma nii kohutavalt tahaksin, aga ma ei või,“ vastas sekretär kahetsevalt. „Ma pean kaalu jälgima.“
Ja siis on olukordi, mis võib-olla nii tuttavad ei ole, aga kedagi või sarnast situatsiooni tuletavad ikkagi meelde.
„Milleks sa pead praegu võimlema?“ riidles Veronika oma mehega. „Istu ometi laua taga, mis tsirkuseetendust sa meile annad?“
„Tasa!“ kamandas Tõnu. Ma tahan, et te näeksite! Sada kätekõverdust teen ma ära nagu nalja, une pealt kah!“
„Meie ei taha sellist asja näha? Mis seal vaadata on, vana kiilas mees rabeleb põrandal ja ajab end higiseks.“
„Need sada kätekõverdust ei aja mind higiseks! Ma teen ära, siis katsu, kas ma olen higine? Ühtegi tilka sa ei leia!“
Tegelasi on veel, täpselt nii parajalt, et jõuab igaühe käekäiku kenasti jälgida.
Nõnda nad päevast päeva toimetavad, kohtuvad, tutvuvad, jutustavad. Lõpuks leiavad nad igapäevastest tavalistest asjadest nii palju tähendusrikast, et saab selgeks, et ega polegi tingimata tarvis maailmaotsa minna.
Soovitan, kui te otsite lugu, kus pole intriige ega suuri seiklusi ning kui teile meeldivad lihtsad inimesed ja nende sekeldused. Küllap tuleb üks või teine asi tuttav ette.
Andrus Kivirähk
„Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust“
388 lk