See on minu 2024. aasta esimene raamat. Lugesin, sest sain selle kingituseks. Tegelikult mulle meeldibki aeg-ajalt lugeda Eesti kirjanike raamatuid, kuna metsikumates unelmates kujutlen ju ennast ka üheks neist ning ma tahan teada, mismoodi kaasmaalased end väljendavad.
„Mehed ja Hingemaastikud“ on minu arvates väga naiivne lugu. Ega lool enesel ju viga pole – on kunstnikust naine, kes oma ebameeldivaks muutunud abikaasast lahutab, paneb isatalu müüki ja läheb kuskile alevikku poemüüjaks, et ära elada. Seal poes ta siis kohtab mõnda meest, kellega suhte loob. Ja püüab töö kõrvalt ka kunstiga edasi tegeleda.
Sellest saaks ju lugu ehitada ja intriigi punuda küll, aga naiivseks teeb loo see, et kõik suhted on kirjeldatud üsna pealiskaudselt. Pole eriti dialoogi, on suuresti vaid peategelase Vii mõtisklused, milles ta siis meenutab, mida üks või teine mees ütles või tegi. Aga need jäävad minu jaoks pealiskaudseks. Naine jutustab küll, et on poes kohatud Villi hirmsast armunud ja ei suuda ilma selle meheta enam elada, aga loos ei tule välja, miks need tunded tekkisid. Jah nad teevad mõnda asja koos, aga kirjeldused lendavad kiirelt üle nädalate, kuude ja päevade ning ei lase pilku heita sügavamale tegelaste hinge. Mina ei saanud päris hästi nende motiividest ega käivitajatest aru.
Mind ajas kohati täitsa närvi Vii heietamine. Ta oli seal maakohas kinni, autot tal polnud ja paljud tema unistused algasid sellest, et tuleks nüüd Vill ja viiks teda autoga sinna ja tänna, ja sõidutaks teda tantsima ja kontserdile jne. Ja kui mees ei tulnud, siis naine pidi suure osa ajast kodus konutama. Et bussiga või ilma kaaslaseta justkui ei saanud kuhugi minna. No võib-olla ideaalset bussiühendust sellises kohas tõesti ei ole, aga 50-aastane naine võiks julgeda ikka üksi ka kuskile minna.
Vii ja Villi suhe on natuke imelik ka. Mees on alkohoolik ja katkestab kontaktid nädalateks või isegi kuudeks, siis ilmub jälle välja ja lugu läheb edasi nagu poleks midagi juhtunud. Ühe lausega on asi andestatud. Alguses tundus see suhe mulle isegi ebareaalne, aga järele mõeldes hakkasin kahtlema – võib-olla tõesti, kui sa elad kuskil maakohas, kus väidetavalt enamik on töötud, lollid ja töötunkedes või määrdunud dressides, siis võtad selle sileda välimusega alkohoolikust treeneri iga kell tagasi. Minu meelest peategelased lõpuks midagi omavahel selgeks ei rääkinudki ja lugu ei jõudnud eriti kaugemale sellest, kust algas.
Aga nagu näha, kui ma nii palju siia raamatu kohta kirjutan, siis järelikult tekitas see emotsioone ja pani mõtlema. See ju ongi ühe raamatu ülesanne.
On tubli töö oma kulu ja kirjadega raamat välja anda. Tundub, et autori jaoks on tegu ühe täitunud unistusega.
Autor ja kirjastaja Virve Saar