Jodi Picoult hakkas mulle meeldima lugedes raamatut „Hullutav mesi“. See oli küll kirjutatud kahasse Jennifer Finney Boylaniga, aga veenis, et Picoult stiil mulle sobib.
„Oma õe hoidja“ pole minu meelest armastusromaan nagu kaanel kirjas, vaid perekonnalugu. Vanim laps Kate on 16. Ta on elanud 14 aastat haruldase leukeemia vormiga ning saanud kurnavat ravi. Ühel hetkel on selge, et päästab ainult doonor. Pärast mitmeid katseid leida sobiv doonor, otsustavad vanemad Sarah ja Brian saada lapse, kelle geenid oleksid sobivad, et olla Kate´i doonor. Sünnib Anna. Kui ta on 13, on Kate´i elu taas ohus ning ta vajab neeru. Tüdrukute ema peab enesestmõistetavaks, et Anna annetab õele oma neeru. Anna aga võtab advokaadi ja kaebab vanemad kohtusse, et saada õigused omaenda kehale.
Picoult oskab kirjutada väga mitmekihiliselt. Nii kaasahaaravalt. Ta näitab sama lugu eri pilgu läbi ja teeb seda nii, et saad kõikide vaatenurgast aru. Mulle hirmsasti meeldib, et kirjanik läheb süvitsi, olen alati pettunud, kui paljulubav tegelane või lugu jääb pealiskaudseks. Picoult laseb vaadata kõikide oluliste tegelaste hinge. Sa mõistad nende motiive. Ja ei saa anda mitte kellelegi õigust ega kedagi hukka mõista. Elus ongi dilemmasid, mille lahendused on oi kui keerulised.
Briani ja Sarah jutustus näitab, kui raske on olla saatusliku diagnoosiga lapse vanem ning kui keeruline on sel hetkel lapsi füüsiliselt ja emotsionaalselt võrdselt kohelda. Pere vanuselt teise lapse, Jesse, narratiiv paljastab, mis tunne on elada teadmisega, et perekond on sinust justkui loobunud, sest sina pole haige ega haige õe doonor. Anna paneb mõtlema, mis tunne on end oma õe tervise nimel ohverdada ja kõiki meditsiinilisi protseduure kannatada.
Lisaloona jooksis läbi advokaadi ja Anna tugiisiku lugu, kes olid kooliajal suhtes, siis läksid dramaatiliselt lahku ja õhku jäid küsimused. Eks neidki hakatakse lahendama. Ja see lugu oli ka köitev. Lõpus ei puudu ka pööre, mis muudab paljutki, aga tundub täiesti usutav.
Raamat on eesti keeles ilmunud küll juba 2006, aga väga hea lugemine ka praegu. Teema on raske, aga kirja pandud nii, et lugeda on kerge.