Jälle hullult vedas, et käsi sirutus raamatukogus õige raamatu järele, sest kui ühes loos kohtuvad Rootsi suvi, Itaalia toit ja kantrirokkarist peategelane Rasmus, siis mis saab mulle mitte meeldida, eks ju? Mul lihtsalt on nõrkus Rootsi valgete suveööde ja mereäärsete linnakeste vastu, ja Itaalia toidu ja üldse Itaalia vastu, ja kantri meeldib ka väga.
Ja alles siis, kui lugema hakkasin, märkasin, et autor on Christoffer Holst, kelle Cilla Stormi sari mulle väga meeldis. Söendan öelda, et Holst on mu praegune lemmikkirjanik. Hirmsasti istub tema muhe stiil. „Päikesepaiste ja parmesan“ isegi ületas mu ootusi. Ilmselt sõltub lugemiselamus pisut ka sellest, mis hetkel seda lugema satud. See raamat sobis mulle väga sellise suhteliselt tüütu töönädala õhtuteks. Mind ei häirinud isegi see, et ma ei saanud seda järjest lugeda, vaid pidin umbes viie korra peale jupitama. Seega aga sain viieks korraks väga mõnusa meeleolu.
Raamat algab sellega, et kamp rootslasi on otsustanud minna Itaaliasse kokanduskursustele. Lennujaamas aga selgub, et Itaalia pansionaat on maha põlenud ja plaan B on minna Rootsi väikelinna ning siiski Itaalia toitu teha. Igal tegelasel on oma põhjus, miks ta tahab aja maha võtta ja kokkamist õppida või siis väga ei tahagi, aga kellegi mõjutusel teeb seda ikkagi. On piisavalt huumorit, on piisavalt romantikat ja on pisut põnevust ka. Ja see Rootsi suvi koos valgete öödega tundus lugedes nii käegakatsutav, nagu oleks ise seal olnud.
Tegelased olid ka väga sümpaatsed, nii inimlikud oma muredega ja täiesti usutavad oma mitmekülgsete karakteritega. Ka situatsioonid olid hästi elulised, aga mitte imalalt kirjutatud, vaid väga ehedalt. Näiteks depressioonis mees, kelle päevad mööduvad ühes rodus ja diivanil vedeledes, kes justkui ise ka enam ei tahaks seda, aga muud ette võtta ka ei suuda (see võib siin kõlada pisut haletsevalt, aga raamatus see polnud üldse nii, tema läbielamised tundusid kõik nii mõistetavad ja on reaaselt arusaadav, kuidas ühest sellisest päevast saab nädal, nädalast kuu ja kuust aasta). Või veidi igavaks kiskunud pikk abielu, mille väärtusest saad aru siis, kui ühe lolluse teed. Või siis suure kire ja pettumuse pärast tehtud teod, mida hiljem kindlasti kahetsed. Või siis just suure armastuse pärast tehtud elumuutus ja julgus, mille eest hiljem ainult õnne tänad.
Mõned tsitaadid ka:
Või siis võiks töötada toidualal. Ja mitte teha kartulikäkke, vaid Itaalia toitu. Mõnes restoranis siin lähedal. Kus on ruuduliste laualinadega õuelauad ja põlevad küünlad ja kus istuvad itaalia vanamehed ja jõrisevad üksteise kallal.
Kuid murdunud süda Itaalias on ikkagi eksootilisem kui terve süda Göteborgis.
Ta mäletab vanaema ütlemas, et ükskõik, millises maailma rannas sa seisad, seisab keegi alati vastaskaldal ja vaatab merele nagu sina.
Hilda on alati mõelnud, et inimesed ärkavad võpatusega ainult kriminullides.
Inimene peaks ju tahtma lamada selle mehe kõrval, kellega ta on just maganud.
Soovitan vägagi!