Ma ei tea, kuidas see aeg ikka nii kiirelt lendab, et raamat, mida pean üsna uueks, on tegelikult ilmunud juba tükk aega tagasi. Nüüd juhtus see Ruth Ware’i raamatuga „See tüdruk“. aga ega suurt vahet pole, sest raamat väärib lugemist nii või naa.

Loo peategelane on Hannah, kelle elu pööratakse pea peale, kui ülikooliaegse parima sõbranna Aprili surmaga seotud saladused hakkavad päevavalgele tulema. Kas süüdi mõistetud tüüp oli tegelikult mõrvar? Või on tõde hoopis teistsugune? Lugu hüpleb mineviku ja oleviku vahel ja järk-järgult tuleb tõde ilmsiks.

Ware on mulle algusest peale meeldinud ja ka „See tüdruk“ on üsna hea. Võib-olla mitte tema parim, aga siiski hea. Ta ikka suudab luua loo, mis hoiab põnevil ja haarab kaasa. Isegi, kui ma sain ühel hetkel aru, et peategelane jookseb otse „kiskja“ lõugade vahele, ja tahtsin talle öelda: ära tee!, siis see teadmine ei häirinud. Tahtsin ainult lehti veel kiiremini edasi keerata, et teada, kuidas asi siis laheneb. Ja see, kui sa kannatamatult ootad, et saaks järgmist lehekülge keerata on ju ühe raamatu kohta pigem hea märk.