Elu pakkus mulle võimaluse kohtuda Siiri Sisaskiga. Kui päris aus olla, siis ma püüdsin elu selles suunas juhtida, et see kohtumine juhtuda saaks. Millest me Siiriga kõnelesime, sellest ehk mõnel teisel korral, aga praegu tahan kirjutada raamatust, mille Siiri mulle kinkis. Suur tänu selle eest!

Raamat kannab pealkirja „Südame hääl“ ja sisaldab mõtisklusi elust, inimestest ja loodusest ning mitmed nendest lugudest on edasi antud läbi Siiri ja tema vanaema Ellen Orava jutuajamiste.

See on kerge lugemine, mis saab läbi paari tunniga, aga annab ainest mõtisklemiseks veel päevadeks. Raamatus on lihtsalt tõed, lihtsalt edasi antud. Mind kõnetasid neist paljud, aga toon välja vaid ühe:

Oi, rohkesti ja paatoslikult kõneletakse tänapäeval vaikusevajadusest. Rahu otsinguist. Neist räägitakse nagu pühist asjust … Ometi pole rahu ja vaikus kunagi kedagi hüljanud, hoopis ise oleme seda teinud. Ning neid küll väga taga igatsedes, neist unistades ja neid soovides, ometi neid siiski ka pelgame – rahu ja vaikus, tundmatu maa. Umbes nii nagu ütlevad näitlejad, et kõige keerulisemad rollid olevat just nood, mida mängides midagi rääkima ega tegema ei pea, ainult olema. Aga ainult olla on väga raske …

Soovitan raamatut nendele, kellele meeldib elus ja ümbritsevas sügavamat mõtet otsida, enda eksistentsi ja looduse tähenduse üle aru pidada. Kuulasin ise pärast raamatu lõpetamist Siiri Sisaski muusikat ja see mõjus nii nagu vaja – aitas selle orav-ratta tunde korraks unustada ja tuletas mulle iseenda kohta nii mõndagi meelde.  Minu meelest tavalised, lihtsad, pikad jutuajamised inimestega, kellega koos sa ennast hästi tunned, on elus ühed parimad asjad. Kahju et enam ei juhtu eriti tihti, et kellegagi varahommikuni lihtsalt juttu ajaks.