Marian Keyes’i “Täiskasvanud” köitis mind. Sisutihe perekonnalugu, kus peategelasteks on kolm venda Johnny, Ed ja Liam ja nende abikaasad Jessie, Cara ja Nell.

Raamat algab Johnny sünnipäevapeoga, kus peapõrutuse saanud Cara avab justkui Pandora laeka ning lobiseb välja mitme pereliikme varjul olnud saladuse. Huvitav, kas peapõrutus võib tõesti nõnda mõjuda, et filter kaob ja ütled kõik välja, mis meelel? Igatahes raamatus ta Carale selliselt mõjus.

Kui saladused on ilmsiks tulnud, või vähemalt Cara versioon nendest, keritakse aega tagasi ning näidatakse samm-sammult, kuidas asjalood sinnani jõudsid.

Tegelasi on palju, aga kuna raamat on mahukas (592 lk), siis jõuab kõikidega põhjalikult tuttavaks saada. Tasapisi saavad selgeks paaride tutvumislood. Kui mõne paari kohta tekib vahel päriselus mõte, et kuidas need inimesed küll kokku said või kuidas kunagi nii hästi läbi said,aga nüüd on nagu kass ja koer, siis siin on hästi näidatud, kuidas algul ideaalsena tunduvast kaaslasest saab mõne aja pärast inimene, kes sulle isegi enam ei meeldi.

Eks perekonnaloo sees on iga inimese enda lugu. Näiteks karjäärinaise oma, kes tunneb ennast mitte piisavana, üritab end ümbritseda venna perega ja maksab kõik kinni. Või siis söömishäirega naine, kes kõigest väest eitab, et tal on probleem. See, kuidas käib võitlus küpsiste ja šokolaadiga, kes justkui vaikselt kogu aeg riiulilt sind kutsuvad, on ilmselt tuttav paljudele. Ja minu jaoks on maru hästi kujutatud ka seda, kuidas inimesed armuvad ja mis siis peas toimub.

Ühesõnaga. Mulle meeldis❤️