Vahel tuleb tuju endal midagi kirjutada. See on üks minu katsetus. Tundub, et žanr on lihtsalt absurd.

Johanna ja Artur seisid toidupoes kassajärjekorras. See venis hullemini kui tigu ja Artur hakkas kannatust kaotama. Nad olid juba niigi liiga palju aega kulutanud riiulite ja trügivate klientide vahel laveerides ning õhutuseks grillipeoks süüa ja juua kärusse ladudes.

Arturile tundus, et kõik inimesed olid samal ajal poodi tulnud lihtsalt selleks, et teda segada. Kui tema soovis lihaletist šašlõkki küsida, seisis üks vanapaar nagu nimme kümme minutit leti ees ja arutas, kas võtta pool kilo või terve kilo ning kas parem on mustikamarinaad või keefirimarinaad või äkki võtta natuke mõlemat. Kui kaup oli suure valmise peale lõpuks käes, kohmitses paarike veel jupp aega, et seda iseteeninduspuldiga läbi piiksutada ja siis kotti pakkida. Kas neil on tõesti terve maailma aeg vaja just siin poes minu ees ära kulutada, mõtles Artur. Ja miks nad võtavad selle puldi, kui nad ei tea, kuidas see töötab. Pensionärid võiks üldse poes käia argipäeval, siis kui tavaline tööinimene istub arvuti taga ja teenib raha. Kui see raha on kord kurja vaevaga teenitud, siis on lausa ülekohtune, et selle kulutamiseks peab nüüd igasuguste uimaste taga ootama. 

Arturit oli närvi ajanud ka see, et õllede jaoks oli suures poes ainult üks külmkapp. Selle ees toimus totaalne trügimine, sest kõik tahtsid kuuma ilmaga muidugi külma õlut võtta. Kuna sooja õlut keeldus Artur igal juhul ostmast, ei jäänud tal muud üle, kui oodata, millal töllmokad tema ees oma korvid täis suudavad laduda. Oodates kaebas ta Johannale: „Miks kuradi pärast on siin poes ainult üks külmkapp. Kõik joogid peaks olema külmas. Kas on raske tavaliste riiulite asemel siis külmkapid ritta panna. Keegi ei taha osta sooje jooke. See peaks seadusega keelatud olema.“

Kui nad siis viimaks oma ostunimekirjaga lõpule olid jõudnud ja Artur nägi kassa järjekorda, läks tal meel päris mustaks. „Ma ei saa aru. Poes on kuus kassat, aga ainult kaks töötab. Mis siin toimub?“ ütles ta sabasse seistes.

„Kui mina oleksin marketi omanik, paneksin kõik kassapidajad ahelatega toolide külge kinni. Siis istuvad, kurat, ühe koha peal ja teevad tööd,“ jätkas ta valjemalt.

„Tasa, Artur. Teised kuulevad,“ püüdis Johanna meest vaigistada.

„Las kuulevad. Võib-olla kuulebki keegi ja võtab midagi ette. Igas kassas olgu piitsaga valvur ka juures. Ja kui töö ei käi, siis piits välkuma,“ pahvatas Artur. „Jäta nüüd järele. Piinlik on,“ sosistas Johanna. „Piinlik. Mis piinlik, meie pole need, kellel peaks piinlik olema,“ mühatas mees, aga jäi siiski vait.

„Ega me ei pea ju seisma siin kassas üldse. Me võime iseteenindust ka kasutada,“ poetas naine. „Seal pole üldse nii palju inimesi.“

„Mis, hull oled või? Muidugi seal pole kedagi, sest normaalsed inimesed saavad iseteeninduses närvivapustuse. Kas sa tead ka mismoodi need kassad töötavad? Iga kuradi teise asja järel teatab see aparaat sulle, et on kaaluerinevus või tundmatu toode. Siis pead ootama, et teenindaja, kes muidugi ilmub kõhtu sügades alles mingi saja aasta pärast, võtaks selle teate maha. Kui juhtud veel õlut ostma, siis võid ju oma pudelid läbi piiksutada, aga ega sa enne maksta ei saa, kui müüja tuleb ja kinnitab, et oled täisealine. Pane tähele – müüja peab tulema sinu juurde, mitte ei saa eemalt seda piirangut maha võtta. Iseteenindus my ass,“ puhises mees ennast üles keerates. „Ma seisin ükskord selles iseteeninduses kaks korda kauem, kui oleks tavalises järjekorras aega läinud. Ega see, et kassa otsas see punane latern vilgub ei tähenda mitte midagi. Keegi ei tule enne, kui sa oled ise müüjat varrukast sikutanud, et abi on vaja. Ma ei tea, võib-olla need müüjad on siin värvipimedad.“

Johanna pani käe rahustavalt Arturi käsivarrele. „Okei, okei. Ega kerge pole ju siia poodi töötajad leida. Ei usu, et nad siin väga palju teenivadki.“

„Sellise sita töö eest ei saagi normaalselt maksta. Kui ma oleks omanik, ma vallandaks päevapealt igaühe, kes töö tegemise asemel siin nina nokivad. No vaata seda seal eemal. Mis asja ta jõlgub seal riiulite vahel. Kassas oleks vaja istuda,“ osutas ta eemal asju sättivale teenindajale. „Korda pole majas, ma ütlen.”

Järjekord liikus siiski nii kaugele, et Artur sai hakata kärust asju lindile laduma. Ta jõudis sellega lõpule just siis, kui eelmine klient oli oma õlle ja suitsu eest ära maksnud. „Teie olete järgmine,“ vaatas kassapidaja Arturile otsa. Ja naeratas. Artur astus hämmeldunult edasi ja tõmbas kliendikaardi terminalist läbi. Ta sai ise ka aru, et on järgmine, aga olgu, ta ei vaevu seda sellele seanahavedajast kassapidajale praegu mainima. Kuradi targutajast imbetsill. Kui too müüjaproua oleks ennast normaalselt liigutanud, saaks tema, Artur, juba kodus esimese külma õlle lahti nööpida.

„Vabandust härra. Andke korraks oma kliendikaart, tundub, et see ei läinud läbi,“ ütles kassapidaja. Artur ulatas tõrksalt kaardi. Kui müüja selle tagasi andis, pani mees kaardi rahakotti ja hakkas lindilt tulevat kaupa kotti laduma. Aga see ei edenenud nii nagu talle oleks meeldinud. Artur võis pea anda, et kassapidaja, kelle jakil ilutses nimi Marika Kerge, liigutas ennast täpselt nii aeglaselt kui võimalik. Mehe käsi seisis järgmist asja oodates iga kord juba õhus. Ta vaatas Johanna poole, tegi suu lahti, aga naise pilku märgates pani selle kinni tagasi. Lõpuks sai vaevaline protseduur sooritatud ning Artur ja Johanna läksid poest välja. „Kuradi muneja. „Aeg Luubis“ peaks ta nimesildile kirjutama, siis teaks edaspidi sellest kassast eemale hoida,“ torises mees. Johanna turtsatas.

Marika vaatas eemalduvale paarile järele. Ahelad, piits, mõtles ta. Mis sa kuradi molkus arvad, et ma ei ole nagu vang. Mul on siin paganama näruses poes kaheteistkümne tunnine tööpäev, iga kolme tunni järel viisteist minutit pausi. Kui kogemata pool minutit kauem olen, siis ilmub piits ka välja. Mis siis, et see füüsiliselt jälgi ei jäta, aga juhataja inisev hääl on kohati hullemgi. Või sa arvad, et mul ei ole kõrvu ning ma ei kuule sinu möla. Kas sa mõtled, et ma ei tahaks ise laupäeval poodi tulla, head veini ja liha osta ning kodus grillima hakata. Kuradi ennasttäis uusrikas. Marika viskas kassalindile sildi „Palun pöörduge kõrvalkassasse“ ja läks lattu. Ta astus laouksest õue, pani suitsu ette ja tõmbas paar mahvi.

Tema kõrvale ilmus Riina. „Ole hea, anna üks suits, mul jäid enda omad jaki taskusse,“ ütles ta. Marika ulatas talle paki ja andis suitsule tuld.

„Mis see õllekõhuga päss nii närviline oli?“ küsis Riina.

„Kust mina tean,“ nähvas Marika.

Riina muigas. „Mäletad seda vuntsidega vanameest, kes alati kassasse tuli ja käskis kella lasta. Ükskõik mitu inimest tema ees seisis. Ja kui kohe nupule ei vajutanud, siis ähvardas juhataja kutsuda. Huvitav, polegi teda ammu näinud. Võib-olla käib nüüd mõnes teises poes,“ lausus Riina. „Igasuguseid troppe ikka on,“ lisas ta.

Marika kustutas koni ja pomises: „Käib ta sul jah teises poes.“

„Mida?“ küsis Riina.

„Ah, ei midagi,“ vastas Marika ja läks leti taha tagasi.

Kui tööpäev sai läbi, kõndis Marika koju ja võttis esimese asjana arvuti. Ta googeldas: Artur Moorast. Igavene edev tõbras, mõtles ta. Tänase grillipeo pildid olid juba Facebookis üleval. Naine uuris fotosid lähemalt. Oma maja, eraldi suur grillimaja, munakividest aiajupp, mille tagant paistis aleviku jaanituleplats. Marika teadis täpselt, kus see maja asub. Ta tõmbas dressid selga, pani mütsi pähe ja kindad kätte ning läks välja.

Oma kortermaja juurest Arturi kodu lähedusse jõudmiseks kulus naisel ligikaudu kakskümmend minutit. Grilliõhtu oli selleks hetkeks muutunud vaikseks jõmisemiseks mugavatel aiatoolidel. Lõke põles, tühje veinipudeleid oli näha rohkem kui üks. Marika kõndis majast mööda ja jäi seisma eemale metsatukka. Aega tal oli, ja ta ootas. Umbes kolmveerand tunni pärast hakati aias liigutama, peremees tõusis ja saatis viimased külalised väravani. Kostus Johanna hääl: „Artur, kas tuled magama?“

„Ei tule veel. Joon klaasikese lõpuni, kustutan lõkke ja tulen siis,“ vastas mehehääl. Ta kõndis grilliplatsile tagasi, võttis veiniklaasi ja potsatas lamamistooli. Vat see on elu, mõtles ta ja ohkas rahulolevalt.

Marika vaatas kõike puude vahelt ja otsustas tegutseda. Ta hiilis kiviaiani ja võttis sealt korraliku munakivi. Naise määrdunud tennistes jalad liikusid väga vaikselt Arturi toolile lähemale. Ja siis, kõmaki. Marika virutas kogu jõust kiviga ja kuulis, kuidas mehe kolju ragisedes purunes. Veiniklaas kukkus murule ja mees vajus kokku. Marika pani kivi lõkke äärde maha, jooksis tagasi metsatukka, silkas sellest läbi ning kõndis jõeäärset promenaadi pidi koju. Tal seisis ees kaks vaba päeva ja ta kavatses neid nautida.

Kui Marika peale väikest puhkust taas tööle läks oli ta üsna rõõmsas tujus. Ta istus leti taga ja tegi tööd kiirelt ja täpselt. Üsna rahulikult möödus ka kogu järgmine nädal, aga nädalalõpus saabus ootamatu soojalaine ja see tõi laupäeval poodi vist kogu aleviku rahva, kes oli otsustanud esiteks ära osta kogu külma õlle ja teiseks kogu jäätisevaru. Lapsed lärmasid, emad püüdsid neid rahustada ja isad ladusid kärusse sixpack’e.

Selle sagimise keskel märkas Marika, kuidas üks järjekorras seisev proua ei suutnud kuidagi oma ülemeelikuid põngerjaid kontrolli all hoida. „Emme, ma tahan pulgakommi.“ „Emme, osta mulle see karvane öökull.“ „Ma tahan kahte jäätist, mitte ühte.“ „Emmmmeeee, kas sa ei kuule?“ räuskasid need pärdikud ja sibasid järjekorra vahel edasi-tagasi. Emme ei öelnud esialgu midagi. Ta klõpsutas kunstküünega vastu peos olevat telefoni ja püüdis oma väänikuid lihtsalt ignoreerida. Lõpuks tema kannatus katkes. „Lõpetage ometi ära! Kui te korralikult käituda ei oska, siis ei tule teist mitte midagi. Peate lõpuks lihtsalt kassapidajaks hakkama ja kuskil sotsiaalkorteris elama. Seda tahategi või? Näh, võtke autovõti ja minge autosse. Kohe,“ sisises ta. Kaks silmapaari vaatasid emale otsa, siis kassapidaja poole. Üks väike käsi haaras kiirustades võtme ja lapsed silkasid parklasse.

Ema ohkas kergendatult, liikus järjekorras edasi ja näppis telefoni. Ta tõstis pea, kui kuulis kassapidaja mesimagusat häält: „Teie olete järgmine.“ 

Foto: DALL·E by OpenAI