Kaalusin juba ammu mitu korda B.A. Parise “Terapeudi” lugemist, aga seni olin iga kord loobunud. Ja takistuseks sai pealkiri. Mõtlesin, et ma ei viitsi lugeda seanssidest, kus keegi terapeudile oma hinge puistab ja sealt siis mingi lugu välja koorub.

Ühel päeval aga võtsin lõpuks selle raamatukogust ja lugesin samal õhtul läbi. Ei olnud üldse nii, et tegevus toimuks peamiselt terapeudi diivanil. Ma ei tea, kust mul see eelarvamus tuli.

Tegevus toimus hoopis Londoni kaasaegses väikeses elamurajoonis. Alice ja Leo kolivad sinna ning läheb nii, et Alice hakkab uurima nende majas toimunud mõrva.

Minu jaoks oli kogu aeg pinge õhus ja kõik naabrid tundusid kordamööda kahtlased. Pidevalt oli tunne, et kõik varjavad midagi ja et kohe-kohe juhtub midagi jubedat. Et miks see Alice oma nina sinna topib. Kuidas ta aru ei saa, et see ei saa hästi lõppeda. No ei saanud aru. Ka teraapiaseanssidel on kogu loos oma osa, aga mitte selline nagu ma arvasin.

Kurikaela arvasin tegelikult üsna ruttu ära, aga ma ei saa öelda miks. Sest kui keegi veel pole lugenud, siis äkki hakkab segama. Samas väike kahtlus ikka jäi, et äkki see on ikkagi petekas. Ja lõpus oligi paar pööret ka, mille peale ma ise ei tulnud.

Ütleme nii, et selle raamatu seltsis möödus üks väga mõnus esmaspäeva õhtu.