Raamatu sisututvustus on selline: Kas kümme päeva tervenduskeskuses võivad sind tõesti igaveseks muuta? Liane Moriarty kaasahaaravas romaanis asuvad üheksa võhivõõrast seda välja selgitama.
Kirjanik Frances Welty, kunagine menukate lemberomaanide autor, saabub Tranquillum House’i, et ravida selja- ja südamevalu ning erakordselt tigedat paberihaava pöidla otsas. Teised külalised – kellest enamik ei paista küll mingit ravi vajavat – pakuvad talle otsemaid huvi, ent veel rohkem paelub teda tervenduskeskuse kaunis ja karismaatiline juhataja Maša. Kas sel inimesel on tõesti vastused, mida Frances enese teadmata otsib? Kas Frances peaks kahtlused kõrvale heitma ja süüvima kõigesse, mida Tranquillum House’il pakkuda on – või hoopis põgenema, kuni veel suudab? Õige pea esitavad endale sama küsimuse kõik Tranquillum House’i külalised.
Paljudel see raamat ilmselt juba ammu loetud, sest ilmumisaasta on 2018, aga minu kätte sattus see alles nüüd. Mulle meeldis. Esimestest lehekülgedest sain aru, et täpselt minu raamat. Kohe sain vedama ja lugesin põhimõtteliselt ühe päevaga läbi. Ma ei olnud lugedes oma terrassil, vaid viibisingi Tranquillum House’i tervendamise- ja heaolukeskuses, kus tegevus toimus.
Tegelikult vaatasin mõned aastad tagasi raamatu põhjal tehtud sarja, aga raamat on minu meelest parem. Lugesin ka teiste arvamusi raamatu kohta, aga need ei olnud väga kiitvad. Mitmed nurisesid aeglase kulgemise üle, aga mulle just meeldis, et üsna põhjalikult on kirjeldatud kõiki kümmet päeva, mille jooksul tervendamiskuur kestab. Ja tegelastega sai selle aja jooksul päris hästi tuttavaks ning ma sain aru, miks nad on oma elus sellises kohas, kus nad on.
Lemmiktegelane on 52-aastane lemberomaanide autor Frances, kelle silme läbi ka kõige rohkem seda lugu jutustatakse. Lõpu peatükid oleks võib-olla võinud ära jätta, sest alati ei pea ju kõiki õnnelikke lõppe puust ja punaseks tegema, aga head üldmuljet see minu jaoks ei kahandanud.
Jutustamisstiil meeldis mulle ka. Oli vaimukaid kohti, oli äratundmishetki. Eriti muidugi siis, kui räägiti naiste kehakaalust ja kaalust alla võtmisest
Probleem oli selles, et Frances tahtis kogu oma edaspidises suhtlemises selle mehega jõudu väljendada, aga tema pehme valge ihu, iseäranis Maša amatsooniliku eeskujuga, olgu ta neetud, ei väljendanud suurt midagi peale viiekümne kahe hästi elatud aasta ja nõrkuse Lindti šokolaaipallide vastu.
Carmel teadis, et paksud inimesed on need artiklid kirjutanud selleks, et paksud ennast oma kurvas paksuelus paremini tunneksid.
Aitäh kirjastus Hea Lugu raamatu eest!
Liane Moriarty
Kirjastus Hea Lugu, 480 lk