Oli omapärane ja vägagi teistsugune raamat võrreldes nendega, mida tavaliselt loen. Mulle meeldis see pealkiri  –  “Üks neetud jama teise otsa”  – on ju päris paljutõotav.

Peategelane Madeleine Maxwell ehk Max võetakse tööle Saint Mary ajaloouuringute instituuti, mis on üks õige eriline koht. Ajaloolased saavad seal rännata ajas tagasi, et „uurida tähtsaid ajaloolisi sündmusi nende kaasajas“. Ja muidugi on see väga ohtlik, sest mitte kõik ei saabu tagasi elusalt.

Mulle meeldiski, et see oli nii teistsugune lugu. Ega mul ei tekkinud küsimust, kuidas kookoniga ajas tagasi saab minna. See tundus nii normaalne. Kohati oli natuke keeruline, kui keegi oli läinud ajas tagasi ja seal mingi jama korraldanud ning siis teised läksid sellest veel varasemasse aega, et seda jama klaarida. Mõnda kohta pidin mitu korda üle lugema.

Kõige sümpaatsem oli loo kangelanna. Sest tal on terav mõistus ja väga palju pealehakkamist. Ta satub küll probleemide otsa ja täbaratesse olukordadesse, aga tuleb sealt alati välja. Vahel ka üle noatera, aga kui see nii poleks, siis poleks ta ju ka päris õige kangelanna.

Igatahes mind haaras kaasa ja oli põnev, et tegevus toimus väga omapärases keskkonnas, ajaloouuringute instituudis. Mitmeski asjas oli palju salapära ja see oli edasi antud kuidagi väga peenelt, ilma otseselt sellele viitamata, aga tegelaste käitumise ja vestluste järgi aimatavalt.