Clare Mackintoshi “Valede mäng” ei köitnud mind eriti. Ilmselt olid ootused liiga suured, sest pühapäevast algas mul puhkus ja valisin selle puhkuse esimeseks lugemiseks. (Ja eelmine raamat oli olnud minu jaoks väga hea ka)

Minu jaoks tundus lugu liialt konstrueeritud. Kohe nägin silme eest tabelit, kuhu kirjanik oli kirja pannud, kes on kes, mis on kellegi saladus ja kuidas niidid viivad kuriteoni ja selle lahendamiseni. Ja isegi, kui see tabel on olemas (ilmselt sellise jutu puhul ju on), siis ma lugejana ei taha, et ma seda ridade vahelt näen.

Loo sisu on lühidalt öeldes selline, et seitse inimest on kandideerinud tõsielusarja “Paljastus”, kus peab n-ö ellu jääma karmides tingimustes. Aga kohapeal selgub, et saate tiim on hoopis välja nuhkinud nende inimeste saladused ning kui nad paljastatakse, tuleb terve maailma ees nendega silmitsi seista. Võitja on see, kelle saladust ei suuda teised paljastada.

Kõige suurem häda vist on see, et tegelasi on liiga palju. Lisaks seitsmele sarjas osalejale veel saatetiim, külaelanikud ja politseinikud. Ei jõua nagu üldse kedagi tundma õppida, kui juba ongi järjekordne saladus paljastatud. Ja siis vahepeal toimub mõrv. Sellepärast mulle vist saladused ei tundunud väga suuredki, et ma ei saanud üldse aru, kas tõesti see inimene läheks nii endast välja, et oleks maailma lõpp, kui saladus paljastatakse.

See lugu on tegelikult konstaabel Morgani sarja teine osa. Ja ega ma sellest preili konstaablist ka eriti aru ei saanud, kuigi olen esimest osa kunagi lugenud. Ma ei saanud aru, et mis sel naisel viga on, et nii mõnigi mees tooks talle kuu taevast alla, aga talle ikka ei sobi.

Ühesõnaga ma ei vaimustunud väga sellest loost. Lugesin kohusetundlikult lõpuni ja see tegelikult on positiivne, sest eks on viimasel ajal päris mitu sellist raamatut ka mulle kätte sattunud, mida lõpetada pole viitsinud. Ja olen kindel, et paljudele see lugu ikkagi meeldib, vast oli mul selle lugemiseks lihtsalt vale aeg.